Euroopa laikõrv, Barbastella barbastellus

“Liik kes asutab Lätit, kuid kelle levik Eestis vajab veel täpsustamist”


Mõõtmed
Kehakaal 7-20 g, tüvepikkus 45-58mm, küünarvarre pikkus 36,5-43,5 mm, tiibade siruulatus 245-290 mm.

Välimus
Keskmise suurusega, tumepruuni kuni mustjaspruuni selgmise karvaga nahkhiir. Kohati on selgmised karvad valkjate otstega ning jätavad loomale hallika varjundi. Kõhtmine pool on selgmisest natukene heledam kuid samuti tume. Nägu, kõrvad ja lennunahk on tumepruunid. Kõige iseloomulikum tunnus on suured, laiad kõrvad, mis on otsmikul kokku kasvanud. Traagus on piklik ning suhteliselt lai. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3).

Eestis ja lähiümbruses leiduvatest liikidest selgesti eristatav iseloomulike kõrvade ja traaguse poolest. Kui nägu näha ei ole, võib karvastiku poolest sarnaneda põhja- või hõbe-nahkhiirega.

Levik
Peamiselt Euroopas levinud liik, kelle levila ulatub Hispaaniast ja Iirimaast läänes kuni Läti, Leedu, Valgevene ja Ukrainani idas. Kaugemal idas leidub Euroopa laikõrva vaid Musta mere ja Kaspia mere vahelisel alal. Kõige lõunapoolsemad leiukohad paiknevad Põhja-Aafrikas, kuid põhilevila piir kulgeb Kesk-Hispaanias, Itaalias ja kreekas. Skandinaavias on liik levinud Lõuna-Rootis, mandrieuroopas levib kuni Lätini. M.Masingu andmetel tuvastatud ühel korral ka Põhja-Eestis.

Elupaik
Peamiselt mitmesugustes metsades elutsev nahkhiir. Lisaks metsadele võib kohata ka puistute servades, metsade läheduses paiknevates aedades ning hekkide ümbruses. Toitub sageli kõrgel puulatvade juures ja võrade all, kuid võib toituda ka veekogude läheduses. Elupaigas on oluline õõnsuste ja koorepragudega vanade puude olemasolu.

Eluviis ja käitumine
Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Nendena kasutab puudes ja lahtise koore all leiduvaid pragusid ja õõnsuseid. Lisaks kasutab varjepaikadena hooneid ja nahkhiirte varjekaste, Lõuna-Euroopas kasutab varjepaikadena ka kaljupragusid. Hoonetes asuvaid varjepaikasid võib moodustada kuni 100 isendist koosnevaid poegimiskolooniaid, kuid puuõõntes asuvaid kolooniaid asustavad tavaliselt 10-20 isendit.

Euroopa-laikõrv on aktiivne vaid soojal poolaastal ning talv veedetakse talveunes. Talveuni algab arvatavasti teistele meil leiduvatele nahkhiirtele sarnaselt oktoobris ning lõppe aprillis-mais. Eestis talvituvaid laikõrvasid leitud ei ole, kuid Kesk-Lätis on teada nende talvitumine mõisakeldrites. Mujal euroopas kasutab liik talvitumiseks mitmesuguseid maa-aluseid ruume - koopaid, kaevandusi, tunneleid ja militaarrajatis. Lisaks on neid leitud ka kivihunnikutest, kaljupragudest ja muudestki kohtadest. Euroopa laikõrv talub talvitumisel madalaid temperatuure ning üksikuid isendeid võib sageli kohata talvitumas ka nullkraadise temperatuuri lähedal.

Euroopa-laikõrv on paikne liik, kelle suvised elualad ja talvituspaigad paiknevad suhteliselt lähestiku. Kõige pikem registreeritud liikumine on 290 km kuid üle 100 km liikumisi on teada vaid üksikuid.

Toitumine
Euroopa laikõrv on toitumiselt kitsalt spetsialiseerunud liik. Valdava osa laikõrva menüüst moodustavad väikesed ööliblikad (sugukonnad Pyralidae ja Arctiidae) ning vaid väikese osa hõlmavad kahetiivalised ja muud lendavad putukad.

Sigimine ja areng
Paarituvad alates hilissuvest parlemis- ja talvituspaikades ning viljastuvad kevadel pärast talveune lõppu. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asustavad puudes leiduvaid õõnsusi ja pragusid või hooneid. Kolooniad kogunevad mais ning koosnevad 10-100 isendist. Järglased, keda on 1-2, sünnivad juuni teises pooles ning suguküpsus saabub esimesel eluaastal.

Koht ökosüsteemis
Euroopa-laikõrva esinemine Eestis ei ole täit kinnitust leidnud, kuid liigi esinemisel võivad teda ohustada samad tegurid, mis meie teisi nahkhiiri - poegimiskolooniate häirimine ehitustööde käigus ja nahkhiirte häirimine talvituspaikades ning talvituspaikade hävinemine.'

Staatus
Kuulub Euroopa loodusdirektiivi II & IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Peale selle on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).

Remm, J., Kalda, O., Valdmann, H. ja Moks, E. (2015). Eesti imetajad: liikide tundmaõppimise teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut.
©2017-2019 Eestimaa Looduse Fond, projekt "Tiigilendlase (Myotis dasycneme) elupaikade parandamine Eestis" (Improving the Pond Bat (Myotis dasycneme) habitats in Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE'i programm, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja projekti partnerid. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.