Nahkhiired

Nahkhiired kuuluvad sugukonda nahkhiirlased (Vespertilionidae) ja seltsi käsitiivalised (Chiroptera). Käsitiivalisi on teada maailmas üle 1300 liigi, mida on ligikaudu 1/5 kõikidest imetajaliikidest. Eestist on seni leitud 14 liiki nahkhiiri, kellest 12 on looduskaitse all.  Käsitiivalisi on traditsiooniliselt liigitatud väike- ja suur-käsitiivalisteks (viimaseid on tihti nimetatud lendkoerteks), kuid geneetiliste uuringute valguses on käimas süstemaatika ümbervaatamine.


Eestist on leitud järgmised nahkhiireliigid:

    1. põhja-nahkhiir, Eptesicus nilssonii
    2. pargi-nahkhiir, Pipistrellus nathusii
    3. kääbus-nahkhiir, Pipistrellus pipistrellus
    4. pügmee-nahkhiir, Pipistrellus pygmaeus
    5. suurvidevlane, Nyctalus noctula
    6. väikevidevlane, Nyctalus leisleri
    7. pruun-suurkõrv, Plecotus auritus
    8. hõbe-nahkhiir, Vespertilio murinus
    9. Nattereri lendlane, Myotis nattereri
    10. habelendlane, Myotis mystacinus
    11. tõmmulendlane, Myotis brandtii
    12. veelendlane, Myotis daubentonii
    13. tiigilendlane, Myotis dasycneme
    14. euroopa laikõrv, Barbastella barbastellus

Paljud nahkhiireliigid on Eestis haruldased, olles meil oma leviku põhjapiiril. Üks sellistest liikidest on tiigilendlane. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul on tiigilendlane ohulähedane liik. Mõnedes Euroopa maades on kindlaks tehtud selle liigi arvukuse kiire langus. Kuigi praeguseks võib olla langus pidurdunud, oletatakse ikkagi, et viimase 15 a jooksul vähenes selle liigi arvukus maailmas ligi 30%. Selle hinnangu andmisel on märgitud, et idapoolsete asurkondade (Venemaal) olukorrast on väga vähe teada.

Nahkhiired on väga olulised putukate arvukuse kontrolli all hoidjad. Koos teiste putuktoiduliste imetajate ja lindudega suudavad nad piirata paljude majanduslikult oluliste putukate arvukust. Rändnahkhiired on meie kliimas laululindudega veidi sarnased, sest rändavad samuti talveks soojematele maadele. Erinevalt laululindudest langevad ka rändnahkhiired talvitades tardunne. Tardunes langeb nahkhiirte kehatemperatuur ümbritseva temperatuuri tasemele ja organism püüab energiat igati kokku hoida. Nn paiksed nahkhiireliigid, sh tiigilendlane, otsivad talveks sobiva mikrokliimaga koha, mis külmakartlikumatel liikidel asub reeglina maa all. See koht võib asuda suvisest elupaigast sadade kilomeetrite kaugusel, kusjuures pole oluline mis ilmakaare suunas see koht asub: paiksed liigid võivad liikuda talvitama ka põhja poole.

Miks ei tohi nahkhiiri talvitamise ajal häirida?

Tiigilendlase ja teiste nahkhiireliikide arvukus Eestis sõltub paljuski inimesest. Meie tasasel maal ei leidu sobiva suurusega looduslikke koopaid, mistõttu asuvad meil nahkhiirte talvituspaigad enamasti inimese poolt loodud rajatistes – vanades mahajäetud kaevanduskäikudes jt sarnastes maa-alustes rajatistes, keldrites, vanades kindlustes, hoonetes.

Paraku saab paljudele nahkhiirtele saatuslikuks see, et inimesed ei tea nende olemasolust maa-alustes käikudes ja keldrites või ei taha nendega arvestada, pidades neid vaid järjekordseks takistuseks oma elukeskkonna kujundamisel.

Nahkhiired vajavad talvitumiseks rahu ja vaikust. Vastasel juhul võivad nad hukkuda, sest on sunnitud liiga sageli ärkama ja oma rasvavarusid kulutama, aga talvel nad reeglina oma varusid täiendada ei saa. Just seepärast ongi nad kohastunud külma aja üleelamiseks talitardumusse langema. Soovime nende olukorda parandada talvitustingimusi sobivamaks muutes ja inimesi aktiivselt kaasates ning teavitades. Loe lähemalt, kuidas nahkhiiri aidata!