KKK

Millal on vaja inimesel sekkuda, et aidata nahkhiirt?

Seda on vaja teha, kui:

  • nahkhiir lebab maas,
  • nahkhiir on ereda valguse käes,
  • nahkhiir on sattunud hoones igapäevaselt kasutatavasse ruumidesse,
  • nahkhiir on olnud kassi haardes,
  • lennuvõimetu nahkhiirepoeg on väljaspool poegimiskoloonia varjepaika,
  • nahkhiir on jäänud kärbsepaberi või takjanupu külge kinni,
  • nahkhiir on jäänud õngekonksu otsa,
  • nahkhiir on kukkunud ämbrisse vms siledate seintega ahtasse anumasse,
  • on kukkunud vette,
  • nahkhiire varjepaika on kahjustatud.

Ei tohi hakata nahkhiirt “päästma”, kui nahkhiir on pööningul, keldris või mõnes muus varjepaigas. Kahtluste korral tuleb küsida nõu asjatundjatelt.

Euroopas haruldased tiigilendlased koopaseinal Foto: L.Lutsar


Kuhu teatada nahkhiirtest ja kust küsida nõu nahkhiirte kohta?

Kui nahkhiirt või tema koloonia varjepaika midagi ohustab või on juba mingi kahetsusväärne õnnetus juhtunud, võib sellest ööpäev läbi teatada riigiinfo telefonile 1247. Valvetelefoni operaator registreerib teate ning edastab selle neile, kes saavad sellega edasi tegelda. Surnuna leitud nahkhiirtest on leidjal kohustus teatada Keskkonnaametile.

Nahkhiired on haruldased loomad, neid ei leita tihti, sellepärast on oluline, kui teatate oma leiust nahkhiireuurijatele. Telefoni või e-posti teel saame suhelda ja anda täpsemaid juhiseid. Võib teha nahkhiirest paar pilti, siis on lihtsam asjatundjatel aru saada, mis olukorraga on tegu.

Eestimaa Looduse Fond, nahkhiiretöörühm

töörühma juht Lauri Lutsar, tel 5517237

nahkhiir@elfond.ee

Kontaktandmeid leiate ka ELFi koduleheküljelt: http://elfond.ee/nahkhiired/kontakt

Facebooki kaudu on nahkhiirte eksperti võimalik leida avalikust grupist „Nahkhiiresõbrad”.

Nahkhiirte vaatlusi kogutakse ka loodusvaatluste andmebaasi:

https://lva.keskkonnainfo.ee/

Kuidas nahkhiirt käsitseda?

Nahkhiir on vaja kinni püüda siis, kui teda muidu midagi ohustab. Käituda tuleb läbimõeldult ja pidada silmas nii enda kui ka nahkhiire ohutust! Kõigepealt tuleb otsida karp nahkhiire jaoks. Selleks sobib hästi kingakarp, mille kaane sisse võib teha väikesi õhuaugukesi. Karpi võiks panna tüki riiet või salvrätiku ning plastist pudelikorgi vee jaoks. Nahkhiirega peaks tegutsema inimene, kes nahkhiirt ei karda. Kui nahkhiir on jäänud paigale, võib asuda ettevaatlikult tegutsema. Tihti on võimalik suunata nahkhiir karpi teda käega puudutamata.

Hoiatus! Nahkhiirt ei tohi palja käega puutuda, sest on olemas teatud VÄGA VÄIKE RISK saada nahkhiirelt lüssaviirus, mis põhjustab marutõbe. Kasutada tuleks ÕHUKESI SÕRMKINDAID, hästi sobivad kummikindad. Kui siiski on saadud nahkhiire käest hammustada või kriimustada, pöörduda kohe arsti poole. Tänapäeval on saadaval efektiivne marutõvevastane vaktsiin, mis annab kaitse ka peale hammustuse saamist, aga arsti poole pöördumisega ei tasu viivitada.

Nahkhiire püüdmine karpi (kokkuvõtlikult)

  • Nahkhiirele tuleks proovida ettevaatlikult panna peale karp.
  • Seejärel libistada karbi serva vahelt sisse papitükk, et nahkhiir jääks karbi sisemuse ja papitüki vahele.
  • Kui see ei õnnestu, võib proovida nahkhiirele õrnalt peale panna riidetükk või rätik, millega koos tõsta ta karpi. Riidetükk või salvrätik on karbis ka selleks hea, et sinna alla saab nahkhiir varjuda.
  • Panna karbile peale kaas.
  • Nüüd on aega teatada nahkhiirest asjatundjatele ja küsida nõu, mida nahkhiirega edasi teha.
  • Kui nahkhiir on rahunenud, panna karpi pudelikorgi peale paar tilka vett.
  • Edasi tegutseda vastavalt nahkhiiretundja soovitustele. Üldjuhul on soovitused järgmised. Kui on soe aastaaeg, nahkhiir on hea tervise juures, väljas hämardub või on juba pime, on sobiv ilm nahkhiire lennuks: nahkhiire viia õue ja lasta vabadusse. Nahkhiirel on vaja natuke ümbrusega harjumist, kohe ta tavaliselt lendu ei lähe. Kui nahkhiir hakkab karbist välja ronima, võib suunata ta mõnele puutüvele või hoone seinale. Seal rippudes otsustab ta ise, millal lendu minna. Oluline oleks jälgida, et kassid nahkhiirele ligi ei pääseks. Pealt avatud karbi nahkhiirega võib jätta ööseks ka kuhugi varjulisse kohta (nt kuuri alla puuriida peale), kust nahkhiirel on väljapääs.


Mida teha, kui nahkhiir on haige või vigastatud?

Kui nahkhiir paistab olevat vigastatud või haige, tuleb kindlasti teatada riigiinfo telefonile 1247. Üks levinumaid nahkhiirte vigastuste põhjusi on sattumine kassi kätte. Kui kass on nahkhiire kätte saanud, on peaaegu kindlasti ka nahkhiirel vigastused.


Mida teha, kui nahkhiir leiti surnult?

Vastavalt looduskaitseseadusele tuleb surnuna leitud nahkhiirest viivitamatult teatada Keskkonnaametile (LK-seadus § 63).


Mida teha nahkhiirega, kes ripub maja seinal juba mitu päeva?

Kui nahkhiirele ei ole otsest ohtu, tuleb ta jätta sinna, kus ta on ja püüda teda võimalikult vähe häirida. Nahkhiir on ööloom, päevavalguses ta lennata ei taha. Soojal ajal lahkub ta tavaliselt öö saabudes, kuid jaheda ilmaga võib ta olla paigal mitu päeva järjest.


Kuidas teha vahet täiskasvanud nahkhiire ja nahkhiirepoja vahel?

Nahkhiirte lennuvõimetuid poegi on võimalik Eestis leida juuni teisel poolel või juulis, vahel ka augusti alguses. Muul ajal leitud nahkhiir on kindlasti täiskasvanud loom, kes küll võib olla kasvult väga pisike (eri liiki nahkhiired on suuruselt erinevad). Nahkhiirepoja karvkate on lühike või puudub hoopis, tiivad on vähearenenud, vanaloomaga võrreldes on lennust toetavad küünarvarre- ja sõrmeluud lühemad, kuid suhteliselt paksemad. Hea ettekujutuse erinevustest saab fotosid võrreldes.


Kas nahkhiired ründavad inimesi?

Ei, meie maailmajaos mitte (väga haruldaseks erandiks on Kesk- ja Lõuna-Ameerika veretoidulised nahkhiired [1]). Vahel väidetakse, et nahkhiired lendavad juustesse. Nahkhiireuurijad, kes on sadu öid nahkhiiri vaadelnud, ei oska selle kohta küll midagi muud arvata, kui et küllap oli sellisel haruldasel juhul tegemist noore nahkhiirega, kes ei osanud veel hästi lennata. Või tundus inimesele lihtsalt, et nahkhiir tuli juustesse, tegelikult aga lendas nahkhiir väga lähedalt mööda.


Mida teha, kui nahkhiir lendab ringi eluruumis?

Kui väljas on pime, siis tuleks anda nahkhiirele võimalus väljuda avatud akna või ukse kaudu. Ringi lendav nahkhiir suudab kajalokatsiooni abil väljapääsud ise üles leida, aga nahkhiirt võib suunata väljapääsu poole ka näiteks käterätikuga tema lennuteed tõkestades. Kui nahkhiir istub kuhugi maha, tasub proovida ta pappkarpi kinni püüda (vt „Kuidas nahkhiirt käsitseda?”)

Kui väljas on valge, ei ole hea nahkhiirt välja ajada. Tuleks proovida ta kinni püüda, et ta ei kaoks ruumides olevate asjade taha.


Kust võib nahkhiiri leida?

Pruun-suurkõrvad leitud hoone pööningult  Foto: L.Lutsar
Pruun-suurkõrvad leitud hoone pööningult Foto: L.Lutsar

Nahkhiired on lennuvõimelised loomad – neid võib kohata väga erinevates lennupaikades. Liialdamata võib öelda, et pole paika Eestis, kuhu kunagi ükski nahkhiir ei satu.  Soojal aastaajal lendavad nahkhiired arvukalt kohtades, kus on palju lendavaid putukaid – need on nahkhiirte toitumispaigad. Toitumispaiga läheduses peab asuma ka nahkhiirte varjepaik, kus nad veedavad päeva. Mõnikord asub see toitumispaigast kilomeetrite kaugusel. Eri liigid eelistavad eri tüüpi toitumis- ja varjepaiku. Paljudele liikidele on heaks suviseks elupaigaks vanade puudega mõisapargid, sest seal on varje- ja toitumispaigad lähestikku. Varjepaikadena eelistab osa nahkhiireliike puuõõnsusi, osa aga hooneid, kust nahkhiiri võib leida voodrilaudade tagant, pööningult, aknaluukide tagant, katusekonstruktsioonidest, paneelmajade vuugipragudest. Rände ajal kasutavad nahkhiired igal ööl uut rändeaegset varjepaika. Sel ajal sobivad nahkhiirtele varjepaigaks hästi ka nahkhiirte varjekastid. Talve veedavad nahkhiired talvituspaikades. Eesti kliimas on selleks mitmesugused (pool)maa-alused ruumid, kus temperatuur ei lange allapoole nullkraadi: keldrid, koopad, sõjaaegsed betoonpunkrid, salvkaevud. Hõbe-nahkhiirt pole erandina kunagi sellistest kohtadest leitud – tema talvitab meil ilmselt köetavates hoonetes (nt korteritega paneelmajad, suured haiglahooned).

Kuidas määrata nahkhiire liiki?

Lennuvõimelisi (täiskasvanud) nahkhiiri on lihtsam määrata välistunnuste järgi, kuid lennuvõimetute poegade määramine on keeruline isegi kogenud nahkhiireuurijale. Liigi määramisel tasuks enne mõelda sellele, kuidas nahkhiirt võimalikult vähe häirida. Määramisega tegelev inimene, kes võtab kätte elusa nahkhiire, peaks olema vaktsineeritud marutõve vastu. Internetist on leitav nahkhiirte määraja inglise keeles [3] ja eesti keeles [4], samuti Eesti imetajate määramistabelid [5].

Nahkhiirte häirimise ja marutõve saamise ohtu ei ole, määramisel kasutada nahkhiirte kajalokatsiooni ultrahelisid, aga selleks on vaja nahkhiiredetektorit. Loodusehuvilisi on siin ootamas huvitav tegevusvaldkond.

Kui loomast õnnestub pilti teha, võib selle saata nahkhiireuurijatele, kes aitavad liiki määrata.


Ühed Eestis Levinumad nahkhiired on Põhja-nahkhiired Foto: L.Lutsar
Ühed Eestis Levinumad nahkhiired on Põhja-nahkhiired Foto: L.Lutsar

Kuidas pääsevad nahkhiired tuppa?

Eks ikka mõne ava või prao kaudu. Suveööl näiteks lahti jäetud akna või avatud ukse kaudu. Kui majas asub nahkhiirte koloonia, võivad nad tuppa sattuda ka hoones leiduvate pragude kaudu. Väiksemad nahkhiired on võimelised läbi pugema isegi ainult ühe sentimeetri laiusest praost. Vahel satuvad nahkhiired on majadesse korstna või ventilatsioonitorude kaudu.

Kas nahkhiired ehitavad pesi?

Ei, pesamaterjali nad ei kogu ja pesi nad ei ehita (Euroopas). Mujal maailmas leidub ka endale ise varjevõimalusi rajavaid nahkhiiri.

Kas nahkhiirtelt võib saada haiguse?

Põhja-nahkhiir
Põhja-nahkhiir

Nahkhiired, nagu ka kõik teised loomad, võivad kanda edasi nakkushaigusi. Valdav osa haigustest on loomarühma- või liigispetsiifilised ning ei ole inimestele ohtlikud. Ohtlik on inimesele marutõve põhjustav lüssaviirus, mida kannavad edasi ka nahkhiired. Marutõppe haigestumine lõpeb alati surmaga, kuid olemas on hea marutõvevastane vaktsiin. Euroopas on  aastakümnete jooksul olnud ainult mõned üksikud juhused, kui inimene on saanud nahkhiirelt marutõve. Ajavahemikul 1977 – 2002  on Euroopast teada neli sellist juhtu; ühelgi juhul ei olnud inimene vaktsineeritud marutõve vastu. Kindlaks on tehtud, et marutõbe põhjustas neil juhtudel nahkhiirte lüssaviirus EBLV1 või EBLV2 (EBLV = European Bat Lyssavirus). Lüssaviirus kandub edasi nahkhiire sülje kaudu, kui loom hammustab läbi naha või sülg satub limaskestadele, silma või vigastatud nahale. Kahjustamata nahapinna kaudu viirus organismi tungida ei suuda. Nahkhiirtelt haiguse saamine vähe tõenäoline. Sellest hoolimata on ettevaatusabinõuna nahkhiiri käega puudutades tarvis kanda kindaid. Kui on kahtlus, et nahkhiire sülg võis sattuda kokkupuutesse nahavigastuse või limaskestadega, tuleb pöörduda arsti poole profülaktilise vaktsineerimise saamiseks.

Millega arvestada, kui nahkhiired on keldris?

Nahkhiirtele on keldrid heaks talvituspaigaks, aga nad võivad keldreid tundma õppida ka muul aastaajal – talve tulekul läheb neil seda teadmist vaja. Keldris on nahkhiiri harva üle kümne isendi. Kui keldrit kasutatakse traditsioonilisel viisil hoiupaigana, nagu seda on aastakümneid tehtud, ei sega see nahkhiiri. Vältida tuleb tule põlema jätmist ja nahkhiire puudutamist ning pikemaajalist keldris tegutsemist, mürarikkaid tegevusi. Keldri remontimine jäägu sellele ajale, kui pole nahkhiirte talvitusperiood. Remontimisel tuleb tähele panna, et keldri tuulutusavasid ei ehitataks kinni ning akna- ja uksepragusid ei tihendataks liialt tihedaks, sest siis võib tekkida olukord, kui nahkhiired ei saa siseneda oma tuttavasse talvituspaika. Halvemal juhul võivad nahkhiired jääda keldrisse lõksu. Seetõttu on hea kevadel keldreid tuulutada võttes lahti talveks kinni topitud tuulutusavad või jättes akna või ukse praokile.

Kes on nahkhiirte vaenlased?

Eestis puuduvad loomaliigid, kes oleksid nahkhiirtest toitumisele spetsialiseerunud.  Kiskja-saaklooma suhe ei saagi välja kujuneda, sest nahkhiired on osavad lendajad ja varjujad, peale selle ka haruldased ja ebaühtlase levikuga. Juhuslikult võivad nahkhiire õnneks võtta aga kõik, kellel sobiv võimalus avaneb: kakulised, kärplased, närilised, isegi karihiired. Seega on nahkhiired nii mõneski mõttes öise toiduahela tipus ja sarnanevad tippkiskjatele. Looduslikest teguritest rohkem ohustab nahkhiiri kaudne inimmõju - nahkhiired üsna sageli kasside ohvriks.

Viited

[1] Fernanda Ito, Enrico Bernard & Rodrigo A. Torres. 2016. What is for Dinner? First Report of Human Blood in the Diet of the Hairy-Legged Vampire Bat Diphylla ecaudata. Acta Chiropterologica, 18(2), 509-515.

[2] A. R. Fooks, S. M. Brookes, N. Johnson, L. M. McElhinney & A.  M. Hutson. 2003. European bat lyssaviruses: an emerging zoonosis. Epidemiol. Infect. (2003), 131, 1029–1039.

[3] Christian Dietz & Otto von Helversen. 2004. Illustrated identification key to the bats of Europe. Electronic publication. Version 1.0. First released 15.12.2004

[4] Nahkhiirlased.Vespertilionidae. (Eestis ja naabruses) [määramistabel] https://www.terio.ee/failid/oppematerjal/nahkhiirlased_Eestis_naabruses.pdf

[5] Mati Kaal (koostaja). 1981. Eesti imetajate määramistabelid. Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi Informatsiooni ja Juurutamise valitsus. Tallinn, 1981. https://www.terio.ee/failid/oppematerjal/maaramistabelid.pdf


Ei leidnud enda küsimusele vastust?! Meie nahkhiirte eksperdid aitavad hea meelega. Saada enda küsimus meile ja vastame e-postile esimesel võimalusel.