Putukad

Foto: I. Trummer
Kui sipelgate pesakuhilad välja arvata, ei hakka selgrootud loomad oma väiksuse tõttu metsas silma, kuigi nad ületavad kogumassilt suurte lindude ja imetajate hulka ning mõjutavad oma elutegevusega metsa tervist ja puiduvaru rohkem kui linnud ja imetajad.

Putukad, ämblikud, saja- ja tuhatjalgsed, teod, mitmesugused ussid ja paljud eestikeelse nimetuseta pisiloomad hoolitsevad metsa aineringe eest, muutes taimede ja loomade elutegevusest tekkinud materjali jälle uutele taimedele, sealhulgas puudele, kättesaadavaks toitaineks. Selgrootute liigiline mitmekesisus metsas on väga suur. Tavaline on, et mida väiksemad loomad, seda rohkem liike ja ökoloogilisi rolle neil on.

Foto: I. Trummer
Näiteks ainuüksi surnud puude peal ja sees elama kohastunud mardikaid leidub meie metsades ligi 900 liiki. Iga üksiku liigi praktilist ökoloogilist väärtust on raske tõestada, kuid üldreegel kõlab: mida liigirikkam on mets, seda väiksem on tõenäosus, et mõni liik oma massilise paljunemisega metsapuid ja metsa tervikuna ohustaks. Kuna igal selgrootul on teistest veidi erinev pisielupaik, siis üksikute liikide kaupa neid metsas kaitsta ei saa ega ole mõtetki. Aja jooksul on nad kohastunud elama kõigis looduslikult tekkivates elupaikades ja materjalides, mistõttu nende säilitamiseks metsas on kõige kasulikum jätta endast maha võimalikult mitmekesine pilt – nii nagu
see looduslikult tekkida õiks.

   

  • Näiteks kasulike puiduputukate jaoks võiks jätta nii jalalseisvaid kui ka langenud puid, mis on just sellised, et erinevad tavalistest raiejäätmetest – vähemlevinud puuliigid, eriti laialehised, ning vanad, jämedad ja õõntega puud.
  • Säilikpuid tasub kasvama jätta rühmadena, sest sellised metsatukad aitavad hoida püsivamat mikrokliimat, mida vajavad näiteks teod. 
  • Ka juba ammu enne raiet mahalangenud ja kõdunema hakanud puutüved aitavad väikestel metsaloomadel uue metsa kasvama hakkamiseni vastu pidada. Kahjurite levimise ohtu selliste puude jätmine ei suurenda, sest kõdupuidule kohastunud putukad ei suuda eluspuid rünnata. Kuna keskealises majandusmetsas praegu selliseid väga vanu elus puid ega jämedaid lamapuid ei leidu, siis just raiesmikele jäetud puud aitavad hoida seda ajalist ja ruumilist järjepidevust, mis tagab selgrootute mitmekesisuse Eesti metsades.
  • Et metsakõdus ja –mullas elavate loomade elutingimusi vähem kahjustada, tuleks raiesmikul masinatega sõites maapinda võimalikult vähe tallata ja purustada. 
  • Hiljutised uuringud on näidanud, et Eesti metsades on säilinud palju puidumardikaliike, mis Skandinaavia metsades on viimastel aastakümnetel välja surnud. Selle peamiseks põhjuseks loetaksegi senist vähem intensiivset metsamajandust, mis ei ole meie metsi muutnud ühtlasteks puukasvandusteks. Raiesmike majandamine moel, mis võimalikult palju sarnaneks looduslike muutustega metsas, aitab kõige paremini hoida neid loomakesi, kes nähtamatute jõududena meie metsa tervise ja puiduvarude kasvu eest hoolitsevad.

Kuklased

Eestis elab vähemalt 54 liiki sipelgaid. Nendest 7 liiki kuuluvad metsakuklaste liigirühma: palu-, laane-, aru-, liiva-, karu-, kännu- ja veerekuklane. Metsakuklased elavad okas- ja segametsades. Nad ehitavad okastest, raokestest ja okaspuude vaigust silmatorkavaid kuhilpesi. Kõik metsakuklaseliigid kuuluvad Eestis III kategooria kaitsealuste loomaliikide nimistusse ning ka Eesti ohustatud liikide punasesse nimestikku. Kaitsealuste liikide ümberasustamine on reguleeritud määrusega ja kuklasepesad on vaja ümber asustada suurtelt lageraielankidelt, aedadest, mesilatest ja hoonetest.
Foto: U.Tartes

Kuidas metsaomanik saab kuklasi kaitsta? Kuklased tulevad oma eluga metsas hästi toime inimese vahelesekkumiseta ja nad on metsa harmooniale vajalikud. Sipelgad ise on oluline toiduobjekt ulukitele ja metsalindudele, karude toidumahust moodustavad nad periooditi kuni viiendiku. Veelgi tähtsamad on nad metsalindude, eriti rähnide toiduratsioonis. Metsalinnud omakorda on vajalikud kahjurputukate hävitamisel. Linnud kümblevad sipelgapesades, et vabaneda suleparasiitidest.

Metsaomanikele pakuvad kuklased tasuta teenust metsade kaitsmisel ja metsaelu rikastamisel. Kui metsakuklased juba elavad ja tegutsevad puistutes, tuleb püüda neid ka seal hoida, ja kui nende tegevus ulatub meie aedadesse, siis tuleks osata selles ka kasu näha, sest aias leidub ikka kahjurputukaid ja meile ohtlikke puuke, keda sipelgad meelsasti püüavad. Küll aga ei tohi lasta sipelgatel oma aeda pesa ehitada ega peret rajada, sest seeläbi muutume neile juba toidukonkurentideks. Siit põhijäreldus – kuklaste kodu on metsas ja las nemad seal toimetavad.

Lageraie hävitab sipelgate turvalise kodu. Lageraiel hävitame ka nende toidubaasi ja sipelgad on sunnitud kolima meie linnaaedadesse, maaelamute ümbrusse, kuusehekkide alla, mesilatesse, kalmistutele ja parkidesse, kus on olemas neile vajalikud puud, nimelt toidupuud lehetäide kasvatamiseks.

  • Uue metsapõlvkonna peab kujundama segapuistuks, kus on sipelgaile rohkem toitu.
  • Monokultuursed ja üheealised raieküpsed metsad tuleb muuta mitmekesisemaks turberaiete või kitsaste, kuni 30 meetri suuruste lageraielankide abil.
  • Suuremates massiivides võib kuklaste kaitseks juurutada sik-sak tüüpi ehk üraskikäigu kujuliselt rajatud lageraielanke, mis võimaldavad teha raiet ka suurema pindalaga monokultuursetes puistutes selliselt, et lageraie planeeritakse lappidena kohtadesse, kus kuklasepesi pole. Pesagruppide kohale jäetakse mets alles ja neis võib raiet teha 10–20 aasta pärast, kui lageraielankidele on uus puistu kasvanud. Iga raie tuleb eelnevalt kooskõlastada kaitseala valitseja, metsapatoloogide ja sipelgauurijatega.
  • Suuremate pesagruppide kohale tuleb mets jätta kasvama nõnda, et see kataks kogu pesaderühma.
  • Uut lageraielanki ei tohi eelmise kõrvale kavandada enne 10–15 aastat – mitte varem, kui uus metsapõlvkond on kuklaste elupaigaks sobiv ja katab sipelgatele esmase toiduvajaduse.
  • Kõik metsatööd peaksid toimuma ajavahemikul 1. oktoobrist kuni 31. märtsini.
Tekstid on koostanud  Ann Kraut  ja Ants Martin (Metsasõbra meelespea, 2015).