Imetajad

 Haruldased pisiimetajad metsas

Eesti metsades elab palju liike pisiimetajaid, neist suur osa on närilised. Järgnevalt käsitleme meie metsades vanade puude õõnsustes elavaid haruldasemaid pisiimetajaid – nahkhiiri ja lendoravat.


Nahkhiired

Tiigilendlane. Foto: R. Kalda

Nahkhiiri on Eestist teada 14 liiki, kes kõik suuremal või vähemal määral on seotud puistutega. 12 Eestis püsivamalt elavat liiki on seadusega kaitse alla võetud. Soojal aastaajal on nahkhiirte elus kõige kriitilisem periood juunis-juulis, kui kolooniatesse koondunud emasloomad poegivad ja hoolitsevad lennuvõimetute järglaste eest. Sel ajal tuleks hoiduda raietöödest metsades, kus elavad nahkhiired. Mitte iga mets ei sobi nahkhiirekolooniatele. Suurema tõenäosusega esinevad need vanemates metsades, mille läheduses on veekogud. 

Teine tähtis tingimus on sobivate varjepaikade piisav arv (25–30 varjepaika hektaril; 7–10 varjepaikadega puud hektaril). Poegimiskolooniate varjepaigad võivad metsas asuda puude õõnsustes, lõhedes, aga ka lahtilöönud koore all. Varjepaikadega puud tuleks märgistada ja hoiduda raietel neid langetamast. Nahkhiirtele on väärtuslikud eelkõige lehtpuud: pärn, haab, kask, vaher ja tamm. Ka vanades mändides võib olla sobivaid õõnsusi, mis on tihti rähnide rajatud. Nahkhiirekolooniast võib märku anda varjepaigast kostev piiksumine ja krabistamine, samas kohas korraga mitme lendava isendi kohtamine, aga ka surnud nahkhiirepoja leidmine. Kindlama tulemuse annab öine vaatlus ultrahelidetektoriga.

Lisaks suvistele varjepaikadele vajavad nahkhiired toitumispaiku. Mõlemad paigad on võrdselt vajalikud – kui piirkonnas üks neist hävib, on nahkhiired sunnitud lahkuma. Näiteks saavad nahkhiirekolooniad kasutada varjepaigana metsa servas asuva hoone (nt endise metsavahimaja) voodrilaudade taga olevaid tühemikke ning lennata sealt öösel metsa toituma. Lageraiete tõttu võib ümbruskond nii palju muutuda, et nahkhiired seda enam toitumispaigana kasutada ei saa. Nahkhiired nimelt väldivad lagedate alade ületamist. Siin on liikidel erinevad nõudlused ja uurimata on, kas mõnel meie liigil oleks säilikpuudest kasu toitumispaiga või liikumiskoridori säilitajatena. Küsimus on ka selles, kui palju ja kuhu täpsemalt peaks säilikpuid jätma, et vähemalt osale nahkhiireliikidest säiliks toitumispaik või lennukoridor selleni. Isegi umbes saja meetri laiune raiesmik võib muutuda nahkhiirtele häirivaks takistuseks. 

Toitumispaigad ei saa asuda varjepaikadest liiga kaugel, sest lühikese suveöö ajal ei saa nahkhiired kulutada liiga palju aega toitumispaika jõudmisele ja sealt naasmisele. Siiski vajab mitu nahkhiireliiki toitumiseks küllaltki avatud lennupaiku. Tihe ühevanuseline ja -liigiline majandusmets neile ei sobi. Nahkhiirte toitumispaiga kvaliteeti parandavad sel juhul häilud ja väikese pindalaga raielangid (0,5...1 ha). Võimalusel tuleb lageraiele eelistada turberaieid ja valikraiet. Metsade majandamisel on soovitatav kujundada nahkhiirtele puudes olevate varjepaikade võrgustik, kus õõnsuserohkete puistute vahemaa ei ületaks 1 km. Selleks on vaja esmajärjekorras säilitada puud, milles õõnsused ja lõhed juba olemas. Järgmiseks on vaja kindlustada ka uute varjepaikade teke tulevikus, milleks tuleb valida säilitamiseks sobivad puud.


Lendorav 

Lendorav. Foto: R. Kurbel

Lendorav elab vanemates segametsades, haavikutes ja vahel ka parkides, kus leidub varjumiseks ja pesitsemiseks sobivaid õõnsusi. Lendorav on videviku- ja ööloom, mistõttu teda nähakse harva. Kindlalt tõendavad tema tegevust ekskremendid: riisitera suuruste (rohekas) kollaste pabulate kogumikena on need kevaditi hästi näha nii lumel kui ka taimestikuta maapinnal ja tüvede jalameil. Ekskrementide kogumid puu all reedavadki pesapaiga.

Pesapuuks sobivad lendoravale keskealised või vanad õõnsustega haavad. Nende lähedal kasvavad enamasti kuused, mille oksad varjavad haava tüve. Sageli on kuuseokstega varjatud ka pesaõõnsuse ava. Lendorav kuulub meil I kategooria kaitsealuste liikide hulka. Teda ohustab sobivate elupaikade vähenemine. Loomad on sunnitud senise elu(pesa)paiga maha jätma, kui see mingil põhjusel, näiteks metsaraie tõttu, muutub kõlbmatuks. Intensiivse metsamajanduse tagajärjel kujunevad valdavalt üheliigilised ja ühevanuselised puistud, mis teatavas vanuses maha raiutakse. Et pesapuuks sobivad enamasti raieküpsed, sageli raievanuse ületanud puud, tunneb mitu liiki, sealhulgas lendorav, sobivatest pesapuudest puudust. Ulatuslikuma lageraie mõjul muutub pesamets avatuks tuultele, järgneda võib tormimurd ning tõenäoliselt ka üraskirüüste, mis viib puude kuivamise ning pesapaiga hävimiseni. Eelkõige ohustavad lendoravaid muutused pesapuu lähiümbruses, aga ka pesapuude raie. Ent loomake jätab pesa maha ka siis, kui säästame küll pesapuu, kuid saeme selle ümbert ära vaenlaste eest varju pakkuvad kuused. Ohtu kätkeb endas veel ulatuslik lageraie ümbritsevates metsades, mille tagajärjel jäävad lendorava elupaigad liialt väikeseks ja killustatuks.  

  • Majanda lendoravale sobivaid metsaeraldisi püsimetsana, jättes kasvama nii olemasolevad kui ka potentsiaalsed lendorava pesapuud koos neid varjavate kuuskedega. 
  • Kui Sul pole andmeid lendorava olemasolust metsas, tasub enne suure haava langetamist puualune tähelepanelikult üle vaadata – märgates seal erkkollaseid ekskremente, jäta puu kasvama ja teata leiust Keskkonnaametile. 
  • Tagamaks lendoravale elupaiku ka pikemas perspektiivis, kasvata tema jaoks uusi tulevasi pesapuid ning jäta tema toidulaua rikastamiseks kasvama eri liik.

Teised põnevad imetajad metsas

Eesti metsadest võib suurkiskjatest kohata hunti, karu ja ilvest. Peamiselt leidub karusid siiski Eesti mandriosas, Läänesaartele levivad tavaliselt vaid üksikud isendid. Kõik nad elutsevad valdavalt inimasustusest eemal ning eelistavad kultuurmaastikest eemale hoida. Samas võivad karud tikkuda mesilatesse ning hundid kimbutavad sagedasti karjapidajaid.
Põder. Foto: I. Trummer

Suurtest imetajatest valmistavad metsaomanikule ilmselt kõige rohkem peavalu just sõraliste seltsi kuuluvad imetajad. Eestis on neid neli liiki - metskits, punahirv, põder ja metssiga. Põhiline paharet metsaomaniku silmis on põder, kes maiustab meeleldi männinoorendikes. Metsakultuurid kui ka looduslikult uuenenud noorendikud on mokkamööda ka metskitsele ja punahirvele. Metssead võivad oma kärssadega värskelt istutatud noori puid üles tuhnida.

Eestis on laialt levinud matsakas näriline kobras, kes suudab oma elutegevuse käigus loodust omajagu ümber kujundada. Kobras võib oma elutegevuse tulemusel ummistada kuivendussüsteeme ning põhjustada puude hukkumist, samuti maitsevad talle lehtpuud, mida ta meelsasti langetab. Samal ajal aga loob kobras sellisel moel tegutsedes uusi elupaiku erinevatele kahepaiksetele.

Tekstid on koostanud Uudo Timm, Lauri Lutsar (Metsasõbra meelespea, 2015) ja Liis Kuresoo