Samblikud


Foto: I. Trummer
Samblikud on omapärased seened, kes on kohastunud kooseluks vetikate või tsüanobakteritega. Samblikel puuduvad juured, lehed ja varred. Selle asemel on neil lehtja, põõsasja või koorikja kujuga keha ehk tallus, mis imab kogu oma pinnaga õhust niiskust ja toitaineid. Eestist on leitud umbes tuhat liiki samblikke, kellest metsaga on seotud üle 500 liigi. Looduskaitse all olevaid samblikke on meil 51 liiki, ka neist enamik (70%) elab metsades. Euroopa Liidu loodusdirektiivi lisades samblikke aga käsitletud ei ole.


Samblikel on metsaökosüsteemides mitu olulist rolli, näiteks on nad elupaigaks putukatele ja teistele selgrootutele ning linnud kasutavad neid sageli pesamaterjalina.

Eri samblikud vajavad kasvamiseks erinevaid niiskus- ja valgustingimusi, mistõttu sõltub nende liigiline koosseis peamiselt metsatüübist ja domineerivast puuliigist. Teisalt võib mõne liigi esinemiseks olulisem olla hoopis mikroelupaiga olemasolu, näiteks elusa puu korbapragu, tüügaspuu ja kännu kõdunenud puit või hoopis mahakukkunud puuoks. Osa samblikke vajab aga kasvupinnaks koguni söestunud koort ja puitu, näiteks männi-soomussamblik, kes asustab meil vanu metsapõlengualasid.

Üldiselt on samblikufloora rikas ja eriilmeline just mitmesugustes looduslähedastes metsades. Näiteks lodumetsades, kus on sobiv niiske mikrokliima ja mitmekesine kasvusubstraatide valik eri nõudlusega liikidele. Haruldasi samblikke esineb ka laialehistes salumetsades, kus puutüvede alumises osas kasvavad varjutaluvad (sageli koorikja tallusega), ent ülaosas valguslembesed (peamiselt lehtja tallusega) liigid. Põnevaid liike võib leida haavikutestki – mitmed tsüanobakteriga samblikud kasvavad just vanade haabade korbal, näiteks mustja tallusega haava-tardsamblik.

Kopsusamblik. Foto: Wikipedia
Omapärase kasvukohanõudluse tõttu kasutatakse mitmeid samblikke põlismetsade ja vääriselupaikade indikaatorliikidena. Neist tuntum on suhteliselt hästi märgatav harilik kopsusamblik, mis kasvab vanemates metsades lehtpuudel, peamiselt haaval, saarel ja vahtral. Harilikku kopsusamblikku kasutatakse põlismetsade ja vääriselupaikade indikaatorliigina.

Ehkki liik on Eestis veel üsna sage, on selle asurkonnad väikesed, kasvukohad üksteisest eraldatud ning kopsusamblikku ohustab pidev sobivate elupaikade kadumine. Vanade ja kuivendamata lodumetsade indikaatorliigiks peetakse aga harilikku poorsamblikku. Ta kasvab peamiselt sanglepal ja kaskedel ning on Eestis märgatavalt haruldasem kui kopsusamblik. Poorsamblik on väljanägemiselt sarnane meil väga tavalise hariliku hallsamblikuga. Kahe liigi hea eristustunnus on väikesed augukesed poorsambliku talluse pinnal – sellest tulenebki tema nimi. Senine samblike liigikaitse praktika Eestis on olnud sarnane seente liigikaitsega, toimudes peamiselt elupaikade kaitse kaudu. Kui tegemist on kaitsealuse liigi leiukohaga, mis jääb väljapoole olemasolevat kaitseala, moodustatakse liigi kaitseks püsielupaik.

Samas on lisaks vanadel puudel kasvavatele ohustatud samblikele ka palju neid liike, kes vajavad kasvupinnaks ainult kõdupuitu. Kuna kõdupuit on võrreldes elusate puudega üsna ajutine elupaik, siis pelgalt kaitsealade loomine nende liikide elujõulisi asurkondi ei taga. Seepärast on oluline, et ka majandusmetsades jäetaks raiete käigus alles lamavaid tüvesid ja tüügaspuid, mis toetaks kõdupuiduga seotud liikide levimist ja püsimist. Mida enam on metsas eri liiki puid, seda liigirohkem on ka samblikukooslus. Samuti toetab samblike liigirikkust mitmekesine metsastruktuur – pärast tormi või metsapõlengut tasub vähemalt osa kahjustatud puudest alles jätta.                                                                                                                                      

  • Samblike elupaikade säilitamiseks on oluline raiete käigus alles lamavaid tüvesid ja tüügaspuid, mis toetaks kõdupuiduga seotud liikide levimist ja püsimist.

  • Samblike liigirikkust toetab eri puuliikide rohkus ning ka metsa mitmekesine struktuur. Seetõttu on oluline säilitada pärast häiringuid (metsatulekahjud, tormimurrud) vähemalt osa kahjustunud või hukkunud puid.



   
 Teksti on koostanud Indrek Sell (Metsasõbra meelespea, 2015)  ja Liis Kuresoo.