Vastus peitub portsjonkarjatamises. See imiteerib suurte rohusööjate liikumisi ennemuistsetel aegadel, mil kariloomade pidamine oli alles kauge tulevik ja intensiivloomafarmidest ei osanud keegi unistadagi. Kui peame loomi ühel suurel alal, siis valivad nad enda jaoks sobivad taimed välja ning lõpuks kurnavad need ära, jättes alles vaid üksikud taimeliigid ning madala rohu, mis on ilmastiku suhtes tundlik. Piltlikult öeldes peegeldab taime maapealne osa tema maa-alust juurestikku, seega on madalaks pügatud karjamaa juurestik nõrk ning ei kannata põuda ega liigvett kuigi hästi ehk ei ole vastupidav heitlikele kliimaoludele.
Kui aga karjatame loomi portsjonitena, siis jõuab taimestik vahepeal taastuda ning loomad söövad ja tallavad intensiivselt ühel alal ära taimed enam-vähem võrdselt, andes ka edaspidiseks kõikidele liikidele võrdsed võimalused edasi kasvamiseks. Kui ennemuiste liikusid suured rohusööjad erinevate alade vahel selle tõttu, et kiskjatel ei oleks liiga hästi teada, kus nad parajasti paiknevad, siis tänapäeval peab karja liigutamise töö ära tegema inimene. Samas, nagu lihaveisekasvataja Airi Külvet selle kohta ütleb: loomade juures käimine on kõige parem osa tööst. See on hea võimalus vaadata üle oma kari ning karjamaa, hinnata nende seisukorda ning planeerida järgmisi portsjoneid.
VAATA-KUULA Ahisilla taluaed peremehe Timo Varblase kogemust kanade karjatamisest.
Illustratsioon: loomapidamispraktikad mõjutavad kliimamuutust ja loodust
Illustratsioon: põllumajanduses aitab kliimamuutuse mõjudega toime tulla mitmekesisus
#tulevikumaaelu #elumaal #NOPLANETB #euDEARprogramme
Illustratsioon: portsjonkarjatamine toetab elurikkust
Kui Sinu jaoks on normaalsus, et loomad peavad elama väljas ja ajama omi asju karjas, siis kutsume sind mõtlema edasi üks samm veel kaugemale. Kuidas saame tuua võimalikult palju kasu loodusele loomade karjatamisega?
.jpg)
Illustratsioonil on võrdlus intensiiv- ja portsjonkarjatamisest, autor: Katariina Purru