Selles metsas kõndis kord minu vanavanaisa, minu vanaisa, minu isa lapsena ja nüüd kõnnin selles metsas ka mina. Juba väikesest tüdrukust saadik. Selles metsas olen kõndinud erinevatel aastaaegadel, kummikutega ja paljajalu, lauldes ja täielikus vaikuses. See mets on mulle samamoodi koduks, nagu meri, mis läbi metsa minnes paistab. Selles metsas jalutades tunnen ilmselt kõige sügavamat kontakti ja harmooniat iseenda ja selle planeedi vahel. Ma usun, et mets on miski, mis on sügaval iga inimese olemuses ja võib tuua kümnel erineval viisi meelerahu, õnnetunnet, energiat.
Vivian (24)