Malle Peedel: Anumägi või Pellemägi?

Lõunapoolne kaksikküngas, mille tipp ulatub üle 95 meetri merepinnast, kannab nime Prigendimägi.
Nime sai „mägi“ Karula mõisa mõisnike Brüggenite järgi, kes rajasid mäele mõisa kalmistu. Künka lael kasvab sinilille tüüpi tammik. Neid parasvöötme laialehelisi lehtpuid kaitsesid külmade põhjatuulte eest võimsad Pellemäe mastimännid ja Anumäe segamets. Prigendimäe sõsarküngas olevat nime saanud rootsi väepealiku järgi, kes olevat sinna maetud. Prigendimäest ja Pellemäest veel põhjapoole jääv küngas sai omale nime mõisa teotüdruku Anu järgi. 1724. aastal hukati sellel künkal teotüdruk Anu, sest ta oli saanud mõisahärralt lapse, kelle ära tapnud.

Pärast mõisate riigistamist ja mõisamaa jagamist hakkasid Malle vanavanemad, Mihkel Maks ja
Elisabeth Maks, Karula küla tuntumate „mägede“ – Prigendi-, Anu- ja Pellemäe – rüppe rajama
asundustalu. Talu nimeks sai Männimetsa. Teist nime ei saanudki peremees Mihkel talule panna, sest
ta ehitas elumaja otse Pellemäe männiku kõrvale. Männik oli tõeliselt ilus. Sellist teist ümbruskonnas
polnud. Paistis kätte kodu poole tulles igast ilmakaarest üle maastike kõrguva ümmarguse mütsina. Eriti
kaunis vaade avanes sügiseti kooliteel. Pärast Vissi laanest läbikulgeva tee viimast käänakut hakkas
paistma kaksikküngas: vasakul tumeroheline männimets ja paremal sügisvärvides Prigendimäe lehtmets,
kus tooni andsid punetavad vahtrad. See oli lausa postkaart!

Männid olid igal aastaajal väärikad oma sirgete tüvede ja kaharate võradega. Talviti oli männimetsal mitu
nägu. Kui sadas pehmet sulalund, olid sirged männitüved tuulepoolsest küljest lumised ja kaharad
männiladvad nagu hiiglaslikud valged suusamütsid. Kui aga tuli päris sula, siis kohises männimets
võimsalt oma pehme bassihäälega. See kohin meeldis Mallele. Siis oli oodata, vahelduseks lõpmatuna
näivatele pakaselistele talvepäevadele, soojemaid talveilmu. Sulale järgnenud külm muutis männiku aga
muinasjutumaaks. Siis sädeles kogu männimets päikesekiirtes. Miljonid säravad lumekristallid katsid
männiokkaid ja kiirgasid puutüvede korbal ning hallidel samblikel. Isegi kuuvalguses paistis mändide
sädelus kodumaja akendest.

Mõnikord hakkas täiskuuõhtul kostuma männiku poolt raksatusi. “Pakane paugub!“ täheldas siis isa Karl
ja lisas: „Väljas on külm. Kõvasti üle 20 kraadi külma.“

Kevadel, kui lastel oli juba suvepuhkus alanud, kattus mõnikord kodutiigi veepind kollase tolmukirmega.
„Männimets tolmleb,“ oli isa siis täheldanud ja osutanud metsaservas kasvavatele lühematele, ilmselt ka
noorematele, mändidele: „Mine vaata, männiokstel on ilusad urvad!“. Seal oli kollaseid urvataolisi ja
punaseid pungataolisi moodustisi, mis ehtisid noori kevadisi männikesi. Kui Malle oma pea hästi
kuklasse ajas, siis märkas, et ka suurte mändide võrad ei olnud mitte ainult rohelised, vaid seal oli näha
kollast ja punast. Männid olid ilusad! Vist ilusamad, kui talvises härmatiserüüs. Malle ei teadnud tollal, et
kollased olid männi isas- ja punased emaskäbid ning aset leidis looduse ilusam nähtus – tolmlemine.

Lapseeas mängis Malle männikäbidega. Need täitsid tema loomakarjas lammaste rolli, samas kui
kuusekäbid olid lehmad. Muidugi meeldisid talle rohkem noored käbid. Need, kus olid veel seemned
sees ja käbisoomused avanemata. Neid ilusaid rohekashalle saledaid männikäbisid leidis tüdruk ainult
noorte mändide küljest. Suurtelt mändidelt ei saanud ta neid kuidagi kätte. Puude all olevad käbid olid
juba vanad, pruunid ja harali soomustega. Neid korjati Männimetsa talus tuleroaks koos maha murdunud
okstega. „Lapsed, lähme paksumetsa alla oksi korjama!“ andis vanaema Elisabeth aeg-ajalt käsu, mida
ei sobinud eirata. Miks vanaema metsa paksuks kutsus, Malle ei tea. Ta ei osanud lapsena seda küsida.
Tõsi küll, võrade vahelt paistis taevas ainult väikeste helesiniste laigukestena. Vaatamata sellele oli mets
valgusküllane. Mallele meeldis vaadata, kuidas päike oma kiirtega metsaalusele männilatvade õõtsumise
taktis mustreid joonistas. Männik oli tõeline parkmets, kus ei vedelenud ühtki maha murdunud oksa.
Metsas kasvasid üksikute laikudena pohlad. Kohati oli ka mustikavarsi. Kõikjal oli pehme roheline
samblavaip, kust turritasid välja kõrrelised. Männiku põhjapoolses servas kasvas imeline lõhnav lill, mida
vanaema kutsus ööviiuliks, sest selle rohekasvalged õied hakkasid imeliselt lõhnama ja just õhtuti.
Jaanipäeva paiku korjati ikka rohekat käokeelt vaasidesse.

Kui päike männimetsa kuumaks küttis, siis hakkas mets eriliselt lõhnama ja peoleo laulma. Männimetsast
kostus terav ja kõlav laul, kust oli selgelt tuntav „peo-peo“. Isa kutsus peoleod vihmakassiks. „Kuula,
vihmakass näugub!“ ütles isa, kui männikust kostus „peo-leo“ sekka tõesti kassi näugumist meenutav
heli.
Kolhoosikorra loomisega läksid talu metsad, Anu- ja Pellemäe mets, täies mahus kolhoosile. Sellele
vaatamata hoolitses vanaema seni kuni tervis lubas metsaaluse hea väljanägemise eest. Pigem
seetõttu, et mändide alt korjatud oksad kulusid pliidi kütmisel marjaks ära. Puid ei jätkunud pliidi alla
panekuks, sest puude ruumimeetreid eraldati pere kohta napilt. Talved olid siis aga käredad.

Talupere teadis alati, et männimets oli looduskaitse all ja nende arvates kandis nime „Anumägi.“ Aeg-
ajalt käis mõni ajaloohuvilinegi Prigendimäge ja selle sõsarmäge uudistamas.

Kuidas need männid suutsid kasvada tuultele avatud künkal nii kõrgeks ja sirgetüvelisteks? Eks ikka
seetõttu, et neid oli hoitud ja imetletud. Neil oli palju päikest. Seda küngast ei varjutanud ükski teine
küngas oma metsaga. Ju pinnaski oli sobiv.

See männimets oli näinud mõisaaega. Oli leinajaks, kui sõsarmäele noorte tammede alla 1836. aastal
maeti mõisnik Brüggen. Nägi, kuidas tulelõõmas 1919. aastal hävis mõisa härrastemaja –
hilisklassitsismi modernseim ja uhkeim esindaja terves baltikumis. Elas kaasa mõisamaade jagamisele ja
asundustalude tekkele ning küla arengule vabariigi aegadel. Jäi Teise maailmasõja lahingute keskele,
saades männitüvedesse kuule ja nähes mõisa talli, viinavabriku ja moonakatemaja hävingut sõjas. Oli
tunnistajaks, kui taludest sunniviisiliselt viidi minema peremehed koos peredega Siberisse saatmiseks.
Taipas, et küüditamisest allesjäänud hirmunud külaelanikud andsid vastu tahtmist maa ja sõjast
pääsenud loomad kolhoosile ning hakkasid ise kolhoosnikeks.

Männimets muutus aasta-aastalt võimsamaks ja elu ümbruskonnas elamisväärsemaks. Viiekümnendate
lõpuaastatel levisid jutud külade elektrifitseerimisest. See oli rõõmusõnum Karula küla elanikele.

Ühel päeval astus Männimetsa talu õuele mees, keegi looduskaitseametnik, ja seletas Männimetsa pere
emale Theresele, et männimets ei ole Anumägi, vaid hoopiski segametsaga kaetud küngas. Olevat
uuritud ja jõutud arusaamiseni, et kunagi on „mäed“ omavahel segamini aetud. Kui segamini, siis
segamini! Mis Männimetsa talus elavatel inimestel sellest. Pealegi on mets ja maa kolhoosi oma. Ainult
Malle ema ütles naerdes: „Viigu pealegi silt Pellemäele. Kes seda metsa sinna lauda taha ikka vaatama
läheb!“

Varsti ilutseski valge silt kirjaga „Anumägi“ männimetsast põhjapoolsemal segametsaga kaetud künkal.
Sinna said soovijad minna läbi Männimetsa talu õue ja ronida loomalauda taha künkale. Talu elanike
teadmisel ei käinud keegi sealset Anumäge uudistamas.

Ei teadnud tookord Männimetsa talu elanikud, et männimetsa ähvardas poolitamine, seoses kõrgepingeliini ehitamisega. Varsti undasidki saed mitmeid nädalaid männikus, enne kui kaunist metsa läbistas mitmekümne meetri laiune siht. Vastavalt planeeringule pidi liin kulgema läbi metsa ja üle kõrge künka, 90 m üle merepinna.

„Kas siis kõrvalt ei saadud viia!“ ahastas Männimetsa talu pereisa. Oma talupojamõistusega taipas ta, et
selleks oli teinegi võimalus olemas.

Peaaegu kolmkümmend aastat hiljem kuuldus, et kruusatee, mis käändus peaaegu täisnurksena ümber
männimetsa, läheb asfaldi alla. See uudis rõõmustas kõiki külaelanikke: asfalttee ei tolma ja on hästi
sõidetav. Asfalttee rajamisele eelnesid eeltööd ja nende hulgas ka tee õgvendamine. Nii pidi Pellemägi
loovutama osa oma lõunapoolsest nõlvast ja loomulikult ka põlispuid.


Nüüd katavad Pellemäge kaks männitukka ja võsane metsasiht kõrgepingeliiniga. Prigendimäe ja tema kaksikkünka (olgu see siis Pellemägi või Anumägi) vahelt kulgeb peaaegu sirge Puurina-Lüllemäe-
Litsmetsa maantee.

Selle loo kirjutamisel jäi autorile segaseks see, et milline küngas on siis Anumägi ja milline Pellemägi.
Google Mapsi kaardil on Karula küla kaunite „mägede“ nimed taoliselt, nagu teadis neid „mägesid“
Männimetsa talu vanem põlvkond (Anumägi oli ikka see kaunis männik). Seda tõendab ka Valga
muuseumi foto. Maa-ameti katastrikaardil on küngaste nimed nõnda, nagu väideti vahetult enne
elektriliini rajamist. Sel polegi vist enam tähtsust, sest mõlemad „mäed“ on looduse üksikobjektide kaitse
alt välja arvatud ja alates juba 2015. aastast. Männimetski pole enam imetlemist väärt.


Loo kirjutas: Malle Peedel