Kristo Oksa lood kohtumistest metsas

Aga milline on minu side ja suhe vana metsaga, sellest tahangi rääkida. Mul on kodu lähedal üks sümboolselt pisike, kuid see-eest armas ja hingelähedane metsatukk. Kutsun teda „Mustaks metsaks“, kuna kõrged kuused hoiavad julgelt poole metsast hämara ja müstilisena. Alati, kui koju satun, külastan ma teda. Kummardan kraavipervel ja tervitan: „Tere Metsavana! Pole enam ammu siia sattunud...“, siis liigun kõrvu kikitades ja langenud tüvedest üle ronides sügavamale metsa sisse, valin välja sobiva puunoti, millele tunniks-paariks istuma jään. Fred Jüssi toredat ütlust tsiteerides ma „molutan“ seal. Ja kui ma olen seal istunud nii kaua kui vaja, jälginud metsaelanike tegemisi, kuulanud linde, tuule kohinat ja puude kolksatusi, muutub hing kergeks ja tasakaalustunult võin ma taas koju minna.

See mets on vana mets: seal on ohtralt risti-põiki kukkunud lamatüvesid, millest osa on seente, samblike ja kõikide muude eluvormide poolt põhjalikult ära lagundatud; seal on üle saja aasta vanuseid kuuski, mände, saari, haabu; märgata pole mitte ühtegi vana raiekändu.

Kõigi oma metsaskäikude jooksul on mul kogunenud kenake hulk toredaid kohtumisi lindude ja loomadega, mille oma päevikusse olen talletanud. Kõigist neist rääkima hakates läheks aeg aga liialt õhtusse ja seega pean rahulduma, kuid jagan vaid mõndasid üksikuid, ent värvikamaid metsakogemusi, mis mulle osaks on saanud. Mets on mind ka sageli inspireerinud. Nii olen kirjutanud luuletusi, laule ja lühijutte, millest mõned ka siia kirja panen. Vana mets on minu vaimu varjupaik. Usun, et selleta jääksin ma päris haigeks.

Kohtumised

Ei ole harv juhus, kui metsas kuusenotil molutades kuulen järsku kuskil lähedal koputamist ja leian pärast mõningat vaatlust ka asjaosalise(d). Viimane kord pidin päris ära ehmatama, kui musträhn mu lähedal kõrgel kuivetanud kuuseladvas nokale valu andis nii, et koorepuru ja laastud alla lumele pudenesid. Kui nõgikikas oma tööpostilt lahkus, asus peatselt üks suur-kirjurähn samale kohale „järelkorjet“ tegema. Neid kohtan metsas iga kord, kui seal käin.

Sagedased on minu kohtumised ka puukoristajate ja porridega. Mäletan korda, kui surusin kõrva vastu musta lepa tüve ja kuulasin, kuidas puukoristaja ülal askeldab. Usinad linnukesed! Selles metsas olen kohanud oma esimesi tutt-tihaseid, oravaid ja just sealt kuulsin ma 2020. aasta kevadel esimest korda kostuvat värbkaku territooriumihüüdu. Tol korral asusin ma lindu imiteerima ja ühel korral õnnestus mul kodu poole jalutades ja linnuga võidu vilistades värbkakk oma koduhoovi meelitada. Tean, et lindudega ei ole ilus niimoodi manipuleerida, kuid see andis mulle võimsa impulsi. Mõelda vaid, ma suhtlesin linnuga tema enda keeles!

Kord metsas molutades märkasin silmanurgast metsaservas sammuvat metskitse. Ega ta ei mõelnudki sealt lahkuda – laskis oma kaela longu ja nosis head-paremat. Ma ei tahtnud looma ometi ära ehmatada ja seega püsisin liikumatult, ehkki külm naha vahele puges ja nina nohust tilkus. Lõpuks tõusin ma siiski tasakesi püsti, sest vastasel juhul oleksimegi kitsega metsa ööle jäänud. Minu säärase tegumoe peale pistis kitseke mõistagi punuma, kuid mis sa teed...

Lumises metsas (31.01.2021)

Puhus külm ja lumehelbeist tiine, täna veel jaanuarikuine tuul, kui astusin vaikse lumekrudina saatel talvisesse metsa. Rohked puud summutasid vähemalt natukenegi vaheda noana lõikavaid iile. Vaikus. Ma ei lootnudki täna linde näha ega kuulda. Koduhoovis võis kuulda rohkelt tihaseid, siin metsas kuulsin vaid rongapaari, kes metsa kohal aeglaselt ringiratast liuglesid, tuues aeg-ajalt kuuldavale üksikuid krookeid. Jah, minul kaarnad krooguvad või kruukavad.

Stoilises rahus vaaruvad vanad kõrged kuused edasi tagasi ja raputavad õlgadelt sinna Ilmataadi poolt riputatud valged mantlid. Läbi karge õhu heljub maapinna poole suuremaid ja vähemaid räitsakaid, mis peagi metsaalust katva lumavaibaga üheks saavad. Sellel vaibal on näha ka kõvema tuulega puudelt vallandunud möödunusaastasi kuusevõrseid, mis nüüd rahulikult valgel linikul lebavad. Vahest tuleb tugevam tuulepuhang ning siis vallandub kuuseokstelt sinna äsja sadanud tuhkkerge lumekirme, mis aeglaselt langedes näib nagu veiklev pulmaloor. Õhkõrn. Puhas. Imekaunis.

On väga vaikne, vaid tuulekohin puuladvus, mida täiustavad taamalt kostuvad kolksatused, kui mõned puud iilide kaasabil oma rasked tüved kokku löövad. Kolks, kolks... Sammun mööda loomajälgi metsa tagumisse ossa, kus loodan ületada kraavi ning jõuda metsatagusele põllule. Need on metskitse jäljed, mida mööda ma oma samme sean. Jõuan kraavini. Lahtist vett on ligemale kahe meetri laiuses. Ei, siit ma ei lähe! Näib, et ka kits on viivuks kraavipervel kõhelnud ning suundunud siis piki kraavi metsa nurga poole, kus kraav kitsamaks läheb. Otsustan tema eeskuju järgida ja poen tihedate toomingaokste vahelt läbi. Juba paistabki märksa kitsam veeväli, mille vähese vaevaga ületada saab. Üks hästi mõõdetud hüpe ja olengi teisel pool kraavi avara põllu pervel seismas. Kits läks ilmselt teises suunas, kuna põllul värskeid jälgi näha ei ole. Sammun mööda põlluserva Päikese suunas. Peatselt lükkab ta endalt sinna viivuks tõmmatud halli vatiteki ja saadab oma soojendavad kiired lumisele maale.

Istun metsas kännu otsas,

saadan mööda päeva.

Istun siin ja vaatan kõike,

mida silmad näevad.

Silmad näevad haljaid oksi,

kõrvad kuulevad linde.

Õnn ja rahu salamahti

pesa punuvad mu hinge.

Istun metsas kännu otsas,

saadan mööda päeva.

Istun siin ja vaatan, kuidas

linnud ära läevad.

Linnud läevad lõunamaale,

mina jään neist siia,

kuid mu mõttetiivad haprad

mindki lendu viivad.

Kuula, kuidas tuul see rapib.

Kuula, kuidas vaikust napib.

Langeb lehti, okski praksub,

tugevaimgi tüvi naksub.

Kuulamatagi on kindel,

et ei praegu kuule linde.

Tuul viib linnutiivul une

temal, kes veel haudub mune.

Äsja laas veel tuulest kaikus,

peale tormi saabub vaikus.

Nägematagi on selge –

munakoores elu helge.