Ma ei häbene tunnistada, et olen puukallistaja. See võib kõlada naeruväärsena, kuid ometi pole seda. Kui haaran kätega ümbert kinni mõnest rohkem kui saja-aastasest puust, kes on kasvanud sealsamas väga kaua, siis peegeldab see rahutunde minu sisse. Et on asju, mis nii kiiresti ei muutu, on stabiilsust, on tuttavat tunnet, turvalisust. Ma leian, et iga inimene vajab midagi kindlat, millele toetuda elu virr-varris. Põlismets on just selline sadam.
Üks asi on põlispuud, aga metsa juurde käivad ju ka lõhnad, metsahääled, maitsed (marjad, kuusevõrsed, jänesekapsas jms ) ning pilt silmade ees ei virvenda ning ei vaheta iga sekundi järel kaadrit. On ju teada, et kiire kaadrite vahetamine ning pidev ümberlülitumine vähendab aju keskendumisvõimet ning meeleliste kogemuste vähesus mõjub samuti aju arengule pärssivalt.
Ma leian, et ka tulevikus on vaja inimesi, kes suudaksid keskenduda ühele asjale pikemat aega ning sügavalt. Me ei pea hakkama looma selleks mingeid uusi vahendeid, meil on olemas mets, mis kutsub inimeses ise vajalikud protsessid esile. Hoidkem seda varandust.
Loo autor: Kadri (36)