Võimsad on ka ema istutatud nulud, nelja-viiekümneaastased hiiglased, kes kõrguvad kõikidest üle. Ka ümberkaudses metsas leian juba parajaid nulupoegi, kui hommikuti koeraga oma metsaringi teen. Seda metsa pole aastakümneid inimkäsi puutunud. Rajast vasakule jääb alt üsna tühi kuusik, sääl on maha langenud puid vähe. Kui rada käänaku teeb, muutub pilt rägusemaks – tüved risti-rästi maas, pooleks murdunud või koos juurtega välja kistud, jalapeal surnud ja rähnide taotud kuused-männid vapralt seismas. Lapsepõlvest, mil käisime vanaemaga seenel, mäletan rohelist hõljuvat osja täis kasvanud pommiauke suurte puude all.
Varem arvasin, et nii ei sobi, et tuulemurd tuleks ikka ära koristada. Eks me oma metsatukakeses koristamegi ja saeme küttepuuks, aga sääl riigimetsas las olla. Las olla nii, nagu aeg ja loodus kujundavad. Olen oma suhtumist muutnud. Kui kunagised heina- ja karjamaad metsa kasvama hakkasid, oli esialgu võõras ja kahju, sest avar pilt niidetud heinamaast ja suveõhtute voogavatest udulaamadest püsis silme ees. Nüüd on paarikümne aastaga kasvanud päris ilusad männid-kuused. Avarus tõmbub küll koomale, aga hing enam ei valuta, sest mets kaitseb meid tsivilisatsiooni kisa ja pasa eest, nagu on öelnud Jaan Kaplinski.
Olen ise istutanud tammesid, mände ja kuuski, kelle vanaks saamist kunagi ei näe, aga suureks sirgumist küll. Vanade puude ees tunnen järjest suuremat aukartust, aina õnnelikum olen, et võin elada keset puid. Vanad puud, vanad hooned ja vanad inimesed on need, kes teavad, kes veel mäletavad...
Loo autor: Anneli (63)