Väikevidevlane (Nyctalus leisleri)
Mõõtmed
Kehakaal 13-18 g, tüvepikkus 48-68 mm, küünarvarre pikkus 40,5-47,1 mm, tiibade siruulatus 260-340 mm.
Välimus
Keskmise suurusega nahkhiir. Selgmisel poolel on aluskarv tumepruun, pealiskarv punakas ning jätab sageli läikiva mulje. Kõhtmine külg on heledam ning rohkem kollakaspruuni värvi. Kõrvad on lühikesed, laiad ja ümaratipulised, traagus seenekujuline (lühike ja otsast laienenud). Tiivad on pikad ja kitsad. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3).
Teistest Eestis leiduvatest liikidest sarnaneb väikevidevalane kõige rohkem suurvidevlasega, kuid on oluliselt väiksem. Suurvidevlase küünarvarre pikkus on 47–59 mm ning kaal 21-30 g.
Levik
Levinud Euroopas ning paiguti Aasias. Levila ulatub läänes Suurbritannia keskosast Kesk-Hiina ja Indiani idas. Põhja-Aafrikast on teada vaid mõned leiud, samas leiduvad isoleeritud populatsioonid Kanaari saartel ja Madeiral. Euroopas on väikevidevlane tavaline nahkhiireliik, kelle levila katab enamiku Euroopa mandriosast. Skandinaavias on liik levinud vaid Lõuna-Rootsis. Akustiliste meetodite alusel kahtlustatakse, et liik võib olla levinud ka Eestis, kuid ühtegi isendit meil kinni püütud ei ole.
Elupaik
Euroopas asustab peamiselt vanu metsi ning nende servaalasid, samuti võib väikevidevlast leida toitumas veekogude kohal ja ümbruses ning vahel ka põldudel ja rohumaadel. Suviste varjekohtadena eelistab enamasti puudes leiduvaid pragusid ja õõnsuseid, kusjuures väikevidevalne eelisab isetekkelisi õõsi rähnide tehtutele. Poegimiskolooniad paiknevad enamasti puuõõnsustes, mis asuvad maapinnast 9-26 m kõrgusel, mõnel pool leidub kolooniaid ka hoonetes. Talvitumiseks kasutab väikevidevlane enamasti puuõõnsuseid, kuid neid võib leida ka hoonetest.
Eluviis ja käitumine
Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades, mis paiknevad peamiselt kõrgel asuvates puuõõntes, kuid sageli leiavad kasutust ka nahkhiirte varjekastid. Mitmel pool on neid leitud ka hoonete ventilatsiooniavadest ja korterelamute välisvoodri tagant. Ühte varjepaika võib koguneda mitmekümnest isendist koosnev koloonia. Isas- ja emasloomade kolooniad on lahus, varjepaiku võidakse jagada suurvidevlase, veelendlase ja pargi-nahkhiirega.
Väikevidevlane on pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid mõnel pool on teada ka paikseid populatsioone. Ränded võivad ulatuda 1500 kilomeetrini. Eestis võib liiki eeldatavasti kohata maist septembrini.
Toitumine
Toitub erineva suurusega putukatest. Saakputukate hulgas leidub kahetiivalisi, ehmestiivalisi, mardikaid ja ööliblikaid. Saakloomade osakaal ja rühmad toidus olenevad peamiselt nende ohtrusest konkreetses elupaigas.
Sigimine ja areng
Paarituvad augustis-septembris. Paaritumise ajaks hõivavad isasloomad spetsiaalsed sigimisvarjepaigad, mille ava märgistatakse näopiirkonnas paiknevate näärmete nõrega. Emasloomade varjepaika meelitamiseks teevad isasloomad selle ava juures oodates kriiskavat häält, mida kuuleb ka inimkõrvaga. Teiste isasloomade eest varjepaika kaitstakse. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõntes või nahkhiirte varjekastides. Kolooniatesse kogunevad mais ning need koosnevad 20–50 isendist. Järglased sünnivad juuni keskpaigast juuli alguseni ning tavaliselt on neid 1 või 2. Noorloomad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 4 nädalaga. Osa emasloomi saavutab suguküpsuse 1. eluaastal ning poegivad juba pärast esimest talve.
Koht ökosüsteemis
Kuna väikevidevlane kasutab varjepaikadena peamiselt puuõõsi, võib peamiseks ohuteguriks pidada puude langetamist sobivates biotoopides. Seda ennekõike nahkhiirte aktiivsusperioodil, kui õõnsusi võivad asustada poegimiskolooniad. Rändliike võivad ohustada ka muutused rändeteedel, kuid nahkhiirte rändeteede kohta on senini vähe teada.
Staatus
Kuulub Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).