Miks on tarvis hoida meie vääriselupaiku, põlis- ning loodusmetsi? 03.01.2019

Kuulen sageli väidet, et Eesti metsadega on kõik suurepärane, sest üle 13% neist on range kaitse all. See protsent teeb tõesti silmad ette mitmele naaberriigile. Milles siis probleem?

Mis on vahet ürgmetsal, loodusmetsal ja põlismetsal?

Alustame mõistetest. Ürgmets on ökosüsteemina terviklikus seisus ning sestap ühtlasi kõige suurema looduskaitselise väärtusega. Selline mets on püsinud ja arenenud täielikult inimmõjuta. Ürgmetsad kataksid Eestimaad siis, kui siin inimesi ei elaks. Selliseid metsi meil Eestis enam sisuliselt ei leidu. Ürgmetsadest kraad lahjem kategooria on põlismetsad – sellised metsad, mille inimmõju on väheulatuslik ning need vastavad enam-vähem ürgmetsa ilmele. Ka taolisi metsi on Eestis säilinud väga vähesel määral. Kolmandaks saab rääkida loodusmetsast, mis ei ole aga seetõttu kuidagi vähetähtsamad. Loodusmets on selline mets, kus võib leida mõningaid inimtegevuse jälgi, kuid need pole ulatuslikud ega ole oluliselt muutnud puistu looduslikkust.


Erinevas lagunemisstaadiumis surnud puit on koduks paljudele metsaliikidele. Foto: Ireen Trummer
Taolistest metsadest võib leida inimpelglikke metsaliike, kes metsamajandamist ei talu. Statistiline metsainventuur (SMI) peab Eesti loodusmetsade üle arvestust ning 2017. aastal moodustavasid loodusmetsad 2% kogu meiemetsamaa pindalast, kusjuures 2008 aastal hinnati selleks protsendiks 2,3. See tähendab, et ca kümne aastaga oleme kaotanud taolisi metsi üle 4000 hektari. SMI metoodika ei näe ette metsade reaalset kaardistamist - inventuuri tulemused ekstrapoleeritakse juhuvalimi põhjal kogu metsamaale.
Vana mets ja vana müür. Pildil vääriselupaik. Foto: Anneli Palo


Mis on vääriselupaik?

Vääriselupaigad (VEP) on mõne hektari suurused metsaosad, kust leiab suure tõenäosusega haruldasi ja ohustatud liike. Just vääriselupaikade hulka kuuluvad ka allesolevad põlis- ja loodusmetsad. VEPe kaardistati viimati laialdaselt sajandivahetusel ning toona hindasid asjatundjad, et pooled VEPid jäid veel leidmata. Kokku moodustavad VEPid 1% metsamaast. Leitud kui ka veel leidmata VEPid asuvad paljuski metsamaastikus killustatuna, majandusmetsade vahel.

Vääriselupaik lammimetsas. Foto: Triin Leetmaa

Miks ja kellele on põlis- ja loodusmetsad olulised?

Loodusmetsas elavad ka need põlised metsaliigid, kes majandusmatsas toime ei tule - kus ei esine majandamisvõtete tõttu piisavalt vanasid ja jämedaid elus ja surnud, pikali, rippes ja püsti tüvesid. Intensiivselt majandatud metsadel on harva loodusmetsale sarnane eriilmeline ja –liigiline struktuur. Just selliseid tingimusi vajavad elutegevuseks mitmed metsaliigid, kes on Eestis kantud punase nimestiku ohustatuse kategooriatesse, näiteks karvasjalg-kakk ja kanakull. Samuti  sootuks väljasuremise piiril olevad liigid, näiteks lendorav või juba meie aladelt välja surnud torikseened, keda tuvastati 2017. aastal lausa 6 liiki. Sellistele liikidele on mõeldud pikas plaanis pakkuda kaitset meie 13% range kaitse all olevate metsaalade abiga. See ei ole paraku aga üksinda piisav meede, et neid liike kaitsta.


Pildil on vääriselupaik rikkaliku koguse surnud puiduga. Foto: Anneli Palo

Vääriselupaik laialehises metsas. Foto:Triin Leetmaa

Miks on veel vaja loodusmetsi üles leida ja hoida?

Olemasolevad loodusmetsad on majandusmetsamaastikus justkui elurikkuse saared, mis on koduks meie kõige haruldasematele metsaliikidele. On ülioluline need täna üles leida, sest raiesurve neile on hiiglaslike raiemahtude tõttu suur. Teiseks põhjuseks on asjaolu, et range kaitse all olevad metsad on üsna noored – suur osa neist on täna keskealised. Taolised metsad ei paku kahjuks veel elupaiku eelmainitud põlismetsaliikidele, keda soovitakse sellise kaitsestrateegiaga hoida. Aastakümnete jooksul jõuavad range kaitsega metsad järjest lähemale loodusmetsa ilmele, kuid senikaua peab olema metsamaastikus ruumi nendele metsaliikidele, kes majandamist ei talu. Selle aja üleelamiseks on kriitiliselt oluline, et meie metsadest (eeskätt riigimetsast, aga ka kaitsealade piiranguvöönditest ja hoiualadelt) leitaks üles ja säilitataks viimased loodusmetsa killud. Vastasel korral ei ole meil Eestis varsti enam neid metsaliike, kelle jaoks range kaitse alad loodud.


Hiljutine näide, kuidas raiesurve vääriselupaikadele kasvab, seda ka riigimaal. Maha on raiutud kopsusambliku kasvukohas olevad puud. Kopsusamblik on aga vääriselupaiga indikaatoriks. Foto: ELF


Postituse autor:
Liis Kuresoo

Loe veel samal teemal metsablogis:
Aasta keskkonnateo tiitel läheb Postimehele ja Sirbile, kirves loodusmetsade hävimisele
ELF tervitab vääriselupaikade laialdast inventuuri!
Mis seis vääriselupaikadega Eestis siiski on?
Näide - RMK jätkuvalt vääriselupaiku hävitamas
Tarmo Tüür PMis: mis toimub riigimetsas?

Vaata lisaks värsket lugu raiesurvest vääriselupaikadele riigimetsades Eesti Ekspressist