Üks suurim mure Eesti metsas on kahtlemata vana loodusmetsa vähesus. Seda on meil vaid kaks protsenti metsadest ning see kahaneb pidevalt. Selle valguses peaks metsast hooliv riik suunama kogu jõu sellele, et leida üles ja arvata raiest välja vana metsa väikseid saarekesi, mis majandatavates riigimetsades veel alles on.
Selliseid kohti nimetatakse vääriselupaikadeks ehk VEPideks. Need on majandusmetsades asuvad viimased pisikesed pelgupaigad ohustatud metsaelustikule. Sageli on tegu põlismetsade jäänustega –metsaaladega, mida pole sajandeid kordagi lagedaks raiutud, kuid mis hävitamise järel igaveseks kaoksid. Asemele kasvaksid küll uued puud, aga mitte põlismetsaelustik.
Siiani ainus süstemaatiline VEPide inventuur ehk otsimine leidis aset aastatel 1999-2002. Asjatundjate hinnangul suudeti siis leida 42 protsenti VEPidest. Sellega protsess paraku ka lõppes ehk peale seda pole keskkonnaministeerium ega RMK ülejäänud 58 protsendi leidmiseks suurt midagi teinud. Keskkonnaühendustele ja teistele küsijatele on toodud igasugu põhjusi ning samal ajal jätkatud säästva metsamajandamise sildi all sadade hektarite kõrge kaitseväärtusega vanade metsade hävitamisega ja nii juba 15 aastat.
Äsjase FSC auditi käigus esitasime taaskord ridamisi näiteid, kus riigimetsas on raiutud ja hävitatud vääriselupaiku, kanakulli pesitsuspaikasid, kahjustanud metsise mängualasid. Tegemist on konkreetsete kohtadega metsas, kuhu igaüks saaks minna alal toimuvat kontrollima. Paraku otsustas RMK vigade tunnistamise ning parandamise asemel hoopistükkis auditi vaidlustada, viidates protseduurireeglite eiramisele. Nii määrati kordusaudit ja näib, et võideti lisaaega leidmaks võimalusi, kuidas taas näidata, et loodusväärtused on riigimetsas kaitstud.
Peale esmast auditit selgitati ajakirjanduses, et VEPide inventeerimisega tegeldakse jõudu mööda ning kõike korraga ei jõua. Kõnekas on seegi, et vaid mõni päev peale muret tekitavate auditi tulemuste selgumist avalikustati, et RMK on teeninud 2017. aastal rekordkasumi – 51,7 miljonit eurot. Võiks siis ju rehkendada, kui palju maksaks VEPide kordusinventuuri tegemine, et seda järjekindlalt edasi lükatakse ning selleks kuidagi võimalust ei leita? Hinnanguliselt võiks see võtta paarsada tuhat eurot, aga korrutame selle igaks juhuks veel kahega. Seega, kui näiteks 2017. aastal oleks VEPide inventuur läbi viidud, oleks RMK kasum olnud 51,3 miljonit eurot.
Siit küsimus kõigile meile, eestimaalastele, kes me riigimetsa omanikud oleme – kas oleme rahul riigimetsas toimuvaga? Või oleksime eelistanud 2017. aasta kohta lugeda 0,4 miljoni võrra väiksema kasuminumbriga pressiteadet, teades, et viimase paari protsendi vana loodusmetsa hävitamine on vähemalt riigimetsas peatatud?
Metsas toimuvast räägitakse viimasel ajal meeldivalt palju. Avalikkuse suur huvi on parim tagatis, et metsa käsi hästi käiks. Sestap ka üleskutse kõigile, kes riigimetsas märkavad kaitsealuste liikide leiukohti või teisi loodusväärtusi, andke nendest kindlasti RMKle teada! RMK on lubanud, et need saavad arvele ja kaitset vajav kindlasti ka kaitse alla.
Artikkel avaldati Postimehe portaalis 9. märtsil 2018.
