Penijõe ajalooraamat ja uued peatükid
Penijõe maastikku võib vaadata nagu ajalooraamatut, kuhu inimene, vooluvesi ja meri on igaüks oma peatüki kirjutanud.
Kui minna ajas väga kaugele tagasi, siis umbes 10 000 aastat tagasi oli suur osa praegusest Matsalu rahvuspargist veel vee all. Pärast jääaega hakkas maa kerkima ning praegune Matsalu lahe ümbrus tasapisi merest vabanema. Ulatuslikum maastumine algas umbes 4000 aastat tagasi ja see protsess kestab tegelikult tänini.
Kõrgematele ja kuivematele kohtadele tekkis aja jooksul püsiv inimasustus. Matsalu piirkonna vanim püsiasustus ulatub tõenäoliselt juba varasemasse rauaaega. Madalamad alad jäid aga vee ja inimese koostöös kujunenud maastikuks: rannaniitudel karjatati loomi ning Kasari luht oli ümberkaudsetele taludele tähtis heinamaa.
Heinategu oli siin kunagi väga suur ettevõtmine. Kasari alamjooksu üleujutused võisid olla tohutud ning enne jõgede ulatuslikku ümberkujundamist ulatus üleujutatud ala suurvee ajal hinnanguliselt kuni 112 ruutkilomeetrini. Vesi oli ühelt poolt luha elurikkuse alus, teisalt tegi pikk üleujutus heinategemise keeruliseks.
1920.–1930. aastatel otsustati vesi inimese tahtele rohkem allutada. Aastatel 1926–1938 süvendati Kasari jõge ja kanaliseeriti selle delta ulatuslikult. Selle töö jaoks projekteeriti ja ehitati koguni kaks jõesüvendajat, Alfa ja Beta. Enne neid töid hargnes Kasari delta paljudeks väiksemateks jõeharudeks; tänapäevased suuremad deltaharud on aga valdavalt inimeste kujundatud. Eesmärk oli suurvett kiiremini ära juhtida ja muuta luhtade kasutamine lihtsamaks.
Intensiinve veekogude ümberkujundamine on paraku loonud tingimused loodusliku seisundi halvenemisele - vesi kandub merre liiga kiiresti koos toitainetega, samuti kalade ja kahepaiksete kudemine ning linnupoegade toitumine on muutunud raskemaks.
Inimeste arusaam ja teadmised maastikust on ajapikku muutunud
Tänapäeval teame, et looduslikult aeglasem ja mitmekesisem veevõrgustik aitab vett maastikul hoida ning pakub rohkem elupaiku. Seepärast püütakse nüüd mitmel pool taastada just neid omadusi, mida kunagi jõgede süvendamise ja õgvendamisega vähendati.
Penijõel on maaomanikuga koostöös ja ELFi vabatahtlike talguliste abiga tehtud mitmeid lihtsaid rajatisi. Need aitavad jõel looduslikumalt toimida ja pakkuda elu- ja varjepaiku mitmetele liikidele. Samuti aitab looklevam jõgi settida toitaineid, et need liiga kiiresti merre ei jõuaks. Liigtoitelisus põhjustab mitmeid probleeme, millest üks inimsilmale kõige märgatavam on vestikate „õitsemine“.
Vooluvee suunajad on vitstest punutud paunad, mis aitavad Penijõe voolu aeglustada ja toitainetel settida, samas pakuvad ka toitumis- ja varjumispaiku mitmetele liigigruppidele. Pildil on Penijõgi enne ja pärast voolusuunajate ehitamist. Fotod tegi Jürgen Maidla.
Samuti on asetetud jõkke kive ja puutüvesid, mis samamoodi aitavad jõge looduslikumaks muuta ja pakuvad voolusuunajatega sarnaseid hüvesid mitemetele liigigruppidele.
Talguliste abiga rajati kahepaiksetele laugete kallastega sigitiik, mis aitab kevadel hoida vett maastikus ja niimoodi soovad kullesed konnadeks kasvada. Tööde käigus eemaldati ka hulgim prügi, mis oli sinna maetud nõukogude ajal.
Penijõe mõis
Ka see mõisakompleks ise jutustab piirkonna muutumisest. Mõis rajati juba 17. sajandi alguses ning kivist härrastemaja valmis 18. sajandi alguses. 19. sajandil sai hoone oma klassitsistliku ilme: lisati puidust teine korrus ja nelja sambaga portikus. 1930. aastatel kuulus mõis Põllutööministeeriumile ning 1935. aastal avati siin põllutöö- ja karjakasvatajate kool.
Hiljem sai samast hoonest looduskaitsega seotud paik. 1957. aastal loodi Matsalu Riiklik Looduskaitseala, et kaitsta siin pesitsevaid, sulgivaid ja rändavaid linde, ning aastatel 1958–1961 asus looduskaitseala kontor Penijõe mõisas. Mõnda aega kasutati hoonet hiljem korteritena, kuni vald andis selle 1998. aastal Keskkonnaministeeriumile. Pärast renoveerimist sai Penijõest 2000. aastal taas Matsalu kaitseala keskus.
Matsalu kaitsmise ajaloos tuli järgmine oluline verstapost 1976. aastal, kui ala kanti rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja. 2004. aastal sai Matsalu looduskaitsealast Matsalu rahvuspark.
Seega on siin ühe maastiku sees näha mitu väga erinevat ajastut. Kunagi sõltus inimeste elu sellest, kuidas vee rütmiga toime tulla. Seejärel prooviti vett kraavide, kanalite ja süvendatud jõgedega võimalikult hästi kontrollida. Nüüd küsime jälle, kuidas anda veele maastikul rohkem ruumi, ilma et kaoks võimalus siin elada ja maad kasutada.
Ja võib-olla ongi Penijõe kõige huvitavam lugu see, et siin pole võimalik loodust ja inimest päriselt lahutada. Ka need avarad luhad ja rannaniidud, mida peame praegu suureks loodusväärtuseks, on kujunenud sajanditepikkuse niitmise ja karjatamise tulemusel. Matsalu maastik on korraga nii loodus- kui kultuuripärand.