Noore looduskaitsja auhinna konkurss

  • Algus: 2005
  • Lõpp:
  • Eesmärk: Toetada elujõulise ja aatelise looduskaitse püsimist Eestis läbi põlvkondade.

Konkursi taust ja osalemise tingimused

Noore looduskaitsja auhinna lõid 2005. aastal Kaja ja Aleksei Lotman ning Eestimaa Looduse Fond. Auhinda koos rahalise stipendiumiga  (al 2018. aastast 1000 eurot, varasemalt 700 eurot) antakse välja üks kord aastas silmapaistvale Eesti noorele looduskaitsjale.

Auhinnale on oodatud kandideerima looduskaitsjad, kes omavad väljapaistvaid saavutusi Eestimaa looduse kaitsel ning on passi või enesetunde järgi nooremad kui 35 aastat. Kandidaadid võivad õppida või töötada nii avalikus, era- kui mittetulundussektoris, samuti tegutseda vabatahtlikuna. Kandideerida saab nii enda nimel kui ka esitada kellegi teise kandidatuuri.  2018. a kandidaatide kandideerimisavaldusi saab esitada kuni 18. jaanuarini 2019 (algset tähtaega pikendati) aadressil mariliis@elfond.ee

Vabas vormis kirjutatud avalduses palume märkida kandidaadi ees- ja perekonnanimi, vanus, töökoht ja/või tegevusvaldkond ning olulisemad looduskaitselised tegemised ja saavutused. Esitada võib ka teisi varem nomineeritud kandidaate, kes auhinda pälvinud ei ole.

2018. a auhinnafondi panustavad loodusturismi ettevõtted Estonian Nature Tours,  OÜ 360 Kraadi  ja OÜ Natourest ja Eestimaa Looduse Fond.

Varasemad auhinna pälvijad

Esimese, 2005. a noore looduskaitsja auhinna pälvis Asko Lõhmus, kes on tegelenud looduskaitse temaatikaga alates 1990. aastate algusest. Asko Lõhmus on kaitsnud doktorikraadi loomaökoloogias. Asko Lõhmusel on suured teened liikide ja koosluste kaitse edendamisel, looduskaitsepoliitika kujundamisel, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia suuna arendamisel ja ühiskondlikus looduskaitselises tegevuses.

2006. a auhinna sai Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Peep Mardiste, kes on olnud pikka aega seotud Eesti keskkonna- ning looduskaitsega ja valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tugevdamisega. 

2007. a otsustas žürii auhinna anda välja Marek Sammulile, kes on Eesti Looduseuurijate Seltsi president alates 2004. Samuti on ta samast aastast ka Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur. Žürii nimetas Marek Sammuli põhiliseks saavutuseks teaduspõhise looduskaitse arendamist. Sammuli teadustöö põhisuunad on liikidevahelised suhted taimekooslustes; taimede vegetatiivse paljunemise bioloogia; troofilised seosed ja nende mõju taimekoosluste arengule (koostöös Umeå ülikooliga Rootsis); pärandkoosluste ökoloogia ja liigirikkus; looduskaitse.

2008. a otsustas žürii auhinna anda välja Tarvo Valkerile. Peale töö looduskaitseametnikuna (Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni teadus- ja seiretöö spetsialist) ja õppimise kõrgkoolis on Tarvo õlul ka Läänemaa linnuklubi juhtimine, mitmesuguste linnuhuvilistele mõeldud ürituste korraldamine, lindude pildistamine, linnuatlase koostamine, lennuloendustes osalemine, Maalehe linnuraamatute koostamine jpm.

2009. a otsustas žürii anda auhinna Murel Meriveele. Murel Merivee on alates 2003. aastast töötanud viimasel ajal pidevalt muutuvas looduskaitsesüsteemis: aastatel 2003 - 2005 Nigula Looduskaitseala Administratsioonis spetsialistina, kes tegeles kaitse planeerimise ja pool-looduslike koosluste hooldamise  korraldamisega, aastatel 2006 - 2008 Riikliku Looduskaitsekeskuse kaitseplaneerimise spetsialistina ning alates 2009. aastast Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni kaitseplaneerimise spetsialistina. Murel on lõpetanud 2006. aastal Tartu Ülikooli Majandusteaduskonna ning tema lõputöö teemaks oli looduskaitsespetsiifiline -  "Rahvusvahelise tähtsusega märgala kaitse kui investeering".

2010. a otsustas zürii anda auhinna Ulvar Käärtile. Keskkonna-ajakirjanik Ulvar Käärt on sündinud Kunda lähedal Siberi külas. Oma kodukanti Ida-Virumaad nimetab ta kontrastide maaks: kõrvuti asuvad tööstusmaastik ja ürgne loodus, mille alalhoid peaks olema võrdselt tähtis põlevkivitööstuse arendamisega. Ulvar Käärt õppis Sonda põhikoolis, keskkoolis käis Kiviõlis ja ülikoolis Tallinnas, kus õppis keskkonnajuhtimist. Bakalaureusetöö kaitses teemal «Ühiskondlikult olulise objekti asukoha valik keskkonnamõjude hindamisel». Sellest selgub, et suurtööstuste asukoha valik on pigem juhuslik kui ühiskondlikust aspektist lähtuv. Ulvar Käärt on teinud Eesti Päevalehele kirjutatud artiklite kaudu palju tööd eestlaste keskkonnateadlikkuse tõstmiseks ning kirjutanud tihti ka looduskaitse probleemidest, mis muidu peavoolu meedia uudisekünnist ei ületa. Eesti keskkonnaühenduste koda valis EPLi loodus- ja keskkonnateemade kajastamise 2007. aasta keskkonnateoks.

2011. a sai auhinna Indrek Tammekänd. Indrek Tammekänd töötab Keskkonnaameti looduskaitsebioloogina, kuid Eesti looduskaitsesse on ta panustanud väga palju ka vabatahtliku tööga. Indrek Tammekänd pälvis auhinna paljude põhjalike looduskaitsealaste tegevuste eest. Ta on korraldanud ohustatud kaitsealuste liikide (kotkad, must-toonekurg, metsis jt) kaitset, osalenud Pärnumaa rannaniitude haudelinnustiku ja soolinnustiku seires ja paljudes teistes, eriti Edela-Eestit puudutavates looduskaitseprojektides. Indrek Tammekänd osaleb aktiivselt mitmete looduskaitseorganisatsioonide töös.

2012. a pälvis auhinna Renno Nellis. Renno Nellis on Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi loomaökoloogia õppetooli looduskaitsebioloogia spetsialist, kes on töötanud ka Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regioonis liigikaitse spetsialistina ja RMKs looduskaitse spetsialistina. Samuti tegutseb Renno Nellis Eesti Ornitoloogia Ühingus (EOÜ) seirekomisjoni esimehena, kus on aktiivselt tegelenud kanakulli kaitsega (sh püsielupaikade koostamine, inventuurid), rähnide ja randa uhutud lindude seirega, osalenud aktiivselt röövlinnuseire töörühmas ja väga edukaks kujunenud kodukaku 2009. aasta linnu projektis.

2013. a pälvis auhinna Aveliina Helm Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maateaduste Instituudist. Aveliina Helm paistis silma järjepideva tegevuse ja selgitustööga Eesti loopealsete ja teiste pärandkoosluste osas. Aveliina Helm on panustanud edukalt nii läbi rahvusvahelise teadustöö kui praktiliste nõuannetega looduskaitses. Tema sulest on lisaks teadusartiklitele ilmunud mitmeid populaarteaduslikke artikleid, samuti on Helm pidanud mitmeid avalikke ettekandeid ja loenguid. Helm on loopealsete taastamist planeeriva ekspertkomisjoni liige ning koostanud loopealsete hoolduskavasid ja -juhendeid.

2014. a pälvis auhinna Rino Kinks Eesti Ornitoloogiaühingust. Riho Kinks on töötanud kümmekond aastat Eesti Ornitoloogiaühingus (EOÜ), kus ta viimastel aastatel on hea seisnud keskkonnahariduse ja teavituse eest. Kinksi tegevus on olnud mitmekesine, ta on pidanud palju loenguid ja ettekandeid lasteaedades, koolides, asutustes ja looduslaagrites ning korraldanud ka ise noorte linnulaagreid.Varasemalt on Riho Kinks ametis olnud EOÜ metsa- ja looduskaitsespetsialisti ning juhatuse liikmena. Samuti olnud Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaator ning juhtinud keskkonnaministeeriumis LIFE-Nature projekti Põlvamaal asuval Räpina poldril lindude elupaikade taastamiseks ja linnuhoiuala loomiseks. Lindudest on Kinks tegelenud enim rähnide uurimise ja kaitsega.

2015. a auhinda välja ei antud.

2016
. aasta nooreks looduskaitsjaks valiti Annely Esko Keskkonnaametist. Peaauhinna võitnud Annely Esko on edendanud Eesti poollooduslike koosluste taastamist alates 2009. aastast, töötades Keskkonnaametis maahoolduse peaspetsialistina ning alates 2014. aastast loopealsete taastamise projekti koordinaatorina. Projekt „Elu alvaritele“ on väga ambitsioonikas – hetkel on tegu Euroopa kõige suurema poollooduslike koosluste taastamistööga. Ühtlasi on Esko aktiivselt panustanud puisniitude taastamise tähtsuse teadvustamisse.  Konkursi žürii andis erandkorras välja ka kaks eriauhinda, mille pälvisid noor loodusteadlane Liina Remm ning kodanikuaktivist Linda-Mari Väli.

2017. a auhinna pälvis Tartu Ülikooli teadur Virve Sõber, kes paistis möödunud aastal silma oma vabatahtliku panusega planeeritava puidurafineerimistehase keskkonna- ning sotsiaalmajanduslike mõjude käsitlemisel. Virve Sõber on pea kogu 2017. aasta jooksul hoidnud puidurafineerimistehasega seotud teemasid avalikkuse ja teadlaskonna tähelepanu all, panustades selleks oma vaba aega erinevate küsimuste süstemaatilisse läbitöötamisse. Virve Sõbra sulest ilmus 2017. a oktoobris Postimehe artikkel „Kas ja millist kasu saaksid Eesti elanikud tselluloositehasest?“, samuti andis ta Eesti Teaduste Akadeemia seminaril temaatilise ülevaate „Eesti puidukeemia perspektiivid“ ning oli üks Tartu linnavalitusele tselluloositehase planeeringu asjus tehtud avaliku pöördumise algatajatest. Virve Sõber on Tartu Ülikooli zooloogia osakonna teadur, kes tegeleb teadustöös laialdaste teemadega alates tolmeldajate ja taimede omavahelistest interaktsioonidest kuni invasiivsete liikide edukust mõjutavate teguriteni.