Looduskaitsealused liigid jäävad RMK raietele ette
RMK on siiani põhjendanud FSC auditite käigus ja avalikkuses oma tegevuse vastavust säästva metsanduse põhimõtetele asjaoluga, et Keskkonnaamet (KeA) on ohustatud liikide elupaikades tegevuseks loa andnud ja seda on ka järgitud. Vaatame siis lähemalt, millised need piirangud on ning kuidas seadus liikide kaitset käsitleb.
KeA peab seadma kaitstavate liikide elupaikades piiranguid vastavalt Looduskaitseseadusele (LKS), mis kaitsealuste liikide kohta ütleb järgmist: I ja II kaitsekategooria taimede ja seente kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine, on keelatud. III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas, on keelatud. Seega ei tohi LKS-i järgi I ja II kaitsekategooria liigi elupaigas lubada tegevust, mis võiks kahjustada selle liigi isendeid ning III kaitsekategooria puhul ei tohi tegevus ohtu seada liigi püsimajäämist tema elupaigas.
Selleks, et seada LKS-i järgseid piiranguid erinevatele liikidele, on Keskkonnaamet koostanud ametisisese juhendi, kus on liikide kaupa toodud piirangud, tingimused ja soovitused, mida metsamajandamise puhul järgida.
Looduskaitseseadus jääb raietele ette?
RMK on aga 20. jaanuaril esitanud Keskkonnaametile oma ettepanekud juhendi muutmiseks viisil, mis on vastuolus LKS-is sätestatuga. Näiteks toob RMK oma kirjas välja järgmist: “RMK on veendunud, et liigikaitse peab keskenduma eelkõige lokaalsete elujõuliste asurkondade säilitamisele, mitte iga konkreetse elupaigalaigukese hoidmisele.” Sellele veendumusele järgneb ettepanek juhendis nõuete leevendamiseks kaitsealuste liikide vähem esinduslikes populatsioonides. Taoline ettepanek ei lähe aga kokku eelpool kirjeldatud LKS-ist lähtuva liigikaitse loogikaga, mida RMK peab oma tegevuses järgima.
Samuti on RMK oma kirjas välja toonud kriitika kaitsealuste liikide elupaigas rakendatavate puhvrite ja nende erinevuste suhtes, heites ette, et need on ekspertide poolt välja pakutud: “Jääb mulje, et need on lihtsalt erinevate ekspertide välja pakutud numbrid ja lähenemisi pole ühtlustatud.” Tekib küsimus, millele siis veel tugineda? Liikide elupaiganõudlused ongi erinevad, mõned liigid on inimtegevuse suhtes tundlikumad kui teised. Parim teave tulebki ju liigiekspertidelt, kellel on kogemus ja teadmine, kuidas liik erinevale inimmõjule reageerib.
Küsitavaid väljaütlemisi on kirjas teisigi, näiteks paneb imestama RMK kriitika metsise elupaigas 0,5 ha suuruse lageraiepiirangu teemal. Säästlikult tegutseda sooviv metsamajandaja peab oma tegevuses lähtuma ettevaatusprintsiibist ning ohustatud liikide elupaigas tegutsema võimalikult väikese jalajäljega.
Seega ühelt poolt on RMK ohustatud liike puudutavates vaidluskohtades ennast õigustamas viitega, et tegutseb raietel Keskkonnaameti poolt seatud piirides. Ent teiselt poolt nõuab Keskkonnaametilt liigikaitse piirangute lõdvendamist, mis ei lähe kokku looduskaitseseaduses sätestatuga. Tuletame RMK-le meelde, et metsaseadusega on seatud üheks tema põhiülesandeks loodusväärtuste kaitse, samuti peab ta oma tegevuses lähtuma kehtivatest seadustest. Liigikaitseliste tegevuste osas lati alt läbi pugeda üritamine ei aita RMK põhiülesannet täita.
Loe ka RMK kirja Keskkonnaametile SIIT.
Postituse autor: Liis Kuresoo