Kohtumised metsas: püsimetsandus Ungaris 25.12.2018

Novembri alguses avanes meil võimalus sõita külla  Ungari Teaduste Akadeemia ökoloogia ja botaanika instituuti  ning külastada püsimetsa katsealasid, mida nad uurivad. Meid võeti vastu kaunis Vácrátóti botaanikaaias, kus pidasime lühikese seminari ning sõitsime edasi mägedesse metsi lähemalt vaatama.

Ungari ei ole kuigi metsane maa, kuigi looduslikult jääb see lehtmetsa ja metsastepi vööndisse. Looduslikust taimestikukattest on tänaseks Ungaris vähe alles. Tasandikel laiuvad põllumajandusmaad ning metsaistandused, looduslikus seisundis metsa leidub peamiselt mägedes, samuti on metsastepile iseloomulikud alad mägede lõunanõlvadel alles. Metsamaa pindala moodustab maismaast 21%, millest suure osa moodustavad istandused. Ungarlased kasvatavad tasandike metsaistandustes laialdaselt harilikku robiiniat, mis on 19. sajandil sisse toodud Põhja-Ameerikast. Kuna robiiniad kuuluvad liblikõieliste sugukonda, seovad mügarbakterid nende juurestikul õhulämmastikku ning seetõttu on nad väga kiire kasvuga. Mägedes kasvavad peamiselt Ungari omamaised lehtpuuliigid - pöök, kivitamm, austria tamm ja valgepöök, leidub ka harilikku saart ja harilikku pärna ja teisi lehtpuuliike.

Börzsöny mägede metsad

Meie külastasime selle reisi jooksul looduslikus seisundis metsi, mida on ajalooliselt pidevalt majandatud, kuid on järjepidevalt olnud metsad, ning võõrliike nendel aladel ei kasvatatud. Esimeseks sihtkohaks oli Börzsöny mägedes asuv rahvuspark, kus ei tehta lageraieid eeskätt seetõttu, et sealsed metsad on olulised turismi seisukohast ning pakuvad ohtralt matka- ja puhkevõimalusi. Peamiselt on tegemist riigimetsadega ning püsimetsandusega alustati 2000ndate aastate algusest.

Pöögimets Börzsöny mägedes, ojakese kaldal, mida kunagi paisutati ja kasutati palkide parvetamiseks.

Peamine väljakutse nende metsade majandamisel on tõik, et neid on varasemalt lageraietega majandatud ning paljuski on mets uuenenud kännuvõsudest, mis on kaasa toonud palju tüvemädanikke ning puidukvaliteet ei vasta ala potentsiaalile. Samuti on metsad reeglina ühevanuselised. Kuna püsimets peaks ideaalis olema erivanuseline ja eriliigiline, siis ollakse hetkel metsade majandamisel teatavas üleminekufaasis, et sellist struktuuri saavutada. Nendes metsades tehakse esmalt harvendusraie, kus eemaldatakse vähemväärtuslikumad puud ning mõne aja pärast hakatakse rajama väikeseid, maksimaalselt puistu kõrgusega võrdse diameetriga häile.

Börzsöny mägede metsad näevad google mapsi piltidelt nendes tehtud häilraiete tõttu välja üsna pitsilised.

Kogu töö tehakse mootorsaagidega, kokkuvedu toimub traktorite või hobustega, sageli kasutatakse vintsisüsteemi. Kui küsisime, miks nad ei kasuta metsatöödel harvestere, siis vastati, et see on riigimetsa majandava ettevõtte teadlik otsus eelistada raietöödel kohalike väikeettevõtete töökäsi, kes ei jaksa reeglina endale harvestere liisida. Nii hoitakse maapiirkondades traditsioonilist elulaadi ja tööhõivet.


Hobune Börzsöny mäestiku nõlval.

Ajalooliselt on Ungaris soositud peamise puuliigina tamme, sest see on majanduslikult kõige tasuvam puuliik, mida kasvatada. Samas looduslikult ei oleks tammede osakaal metsas nii suur, kui ta hetkel on. Seega püütakse rahvuspargis soodustada ka teiste laialehiste puuliikide kasvu raiutud häiludes.

Metsa kõrguse diameetriga häil tammikus.

Pilise mägede metsad

Järgmisel päeval külastasime Ungari Teaduste Akadeemia ökoloogia ja botaanika instituudi katseala, kuhu oli rajatud viis polügooni uurimaks, kuidas erinevad raieviisid mõjutavad raiejärgselt mikrokliimat, järelkasvu edukust, erinevaid elustikurühmi (samblad, soontaimed, seened, putukad, ämblikud jne), metsakõdu lagunemise kiirust jne. Igale polügoonile on paigutatud viis mõõtmispunkti - üks kontrollalale (ilma raieteta), üks aegjärkse raie esimese etapi järgsele alale, üks lageraie alale, üks säilikpuude gruppi lageraie alal ning üks häilu, mille läbimõõt on võrdne puude kõrgusega seal metsas. Katseala rajati ning erinevad raied viidi läbi 2014. aastal, uurimine veel käib, kuid esialgsed tulemused näitavad, et järelkasv on väikestes häiludes sama edukas kui lageraie alal ning samas ei erine häilraie alal uuritavad teised parameetrid kuigi palju kontrollalast. Uuringut juhtiv professor Péter Ódor soovitab häilraied metsamajandajatele väga: see tagab järelkasvu, kuid samas säilitab lageraiele tundlikud metsaliigid näiteks mullatekkes olulised valgelimuklased ja metsasamblad.


Tarastatud katseala häilus, pildilt on näha mikrokliima mõõtmisseadmed

Järgmisena kohtusime metsainsener Péter Csépányiga, kes töötab sealses riiklikus metsamajandamise ettevõttes Pilisi Parkerdő ning oli värskelt kaitsnud doktorikraadi püsimetsanduse majandusliku tasuvuse teemal. Ta oli rajanud rahvusparki püsimetsanduse näidisala ning tema lähenemine oli hoopis teistsugune sellest, mida nägime Börzsöny metsades. Majandamise põhimõte seisnes selles, et varases vanuses valiti välja nö “tulevikupuud” ehk sellised puud, millel on kõige parem potentsiaal kasvada kõrge kvaliteediga palgipuuks. Nende puude maksimaalset kasvu silmas pidades majandatakse kogu metsa, tehes ruumi “tulevikupuude” suurtele võradele ning pakkudes piisavalt valgust järelkasvule.

Péter Csépány ühe suure tamme juures, mis on märgitud "tulevikupuuks". Taolised Austria tammed loodetakse kasvatada rinnakõrguselt mõõdetuna meetrijämeduseks, sest selliselt saab nende eest väga head hinda.

Järelkasvu soodustamiseks rajati häile ning mitmed neist olid ümbritsetud taraga, et ulukid, eelkõige hirved, maitsvaid noori puid kohe nahka ei pistaks. Nendel aladel, kus sooviti saada tamme järelkasvu, tegeleti järjepidevalt ka valgepöögi latvade murdmisega, et nad tammedest üle ei kasvaks. Selline lihtsam töö, nagu ebasoovitud järelkasvu tagasimurdmine, usaldatakse tööpuuduse all kannatavatele vähese haridusega inimestele. Valgepöök ei ole majanduslikult kuigi tähtis puuliik ning uuenevatelt aladelt püütakse seda võimalikult palju välja tõrjuda. Teatud hetkel metsa suktsessiooniprotsessis tema kasv aeglustub ning ta jääb enamasti teise rindesse.



Taraga piiratud tamme järelkasv.

Metsade majandamiseks oli sinna rajatud tihe kokkuveoteede võrgustik, teid oli rajatud iga neljakümne meetri taha ning nad olid piisavalt laiad selleks, et seal saaks sõita forvarder. Kuna puud olid muljetavaldavalt suured, siis ei saanud nende raieks väidetavalt kasutada harvesteri ning puud langetati käsitsi. Raieid tehakse iga 5-7 aasta tagant ning raiemaht ei tohi ületada iga-aastast juurdekasvu. Oma kogemuse taolisest metsamajandamisest ja selle majanduslikust perspektiivist on kohalik metsainsener pannud teadusartiklisse, mis eelmisel aastal ilmus. Kirjutisega on võimalik tutvuda siin: https://core.ac.uk/download/pdf/145236123.pdf

Põhiliseks järelduseks on, et püsimetsanduslikul majandusviisil on mitmeid eeliseid ning ta vääriks laiemat kasutust, kui seda hetkel tehakse. Samuti on püsimetsanduslikult majandatava metsa tulukus vähemalt sama suur, kui lageraiepõhiselt majandatavates metsades.

Zempléni mägede erametsad

Zempléni mägedes kohtusime metsamajandajatega, kes haldasid metsaühistute metsi. Siin on samuti tegu pärismaiste puuliikidega looduslike metsadega, mida on aga varem intensiivselt lageraie või aegjärkse raiega majandatud. Nüüd aga püüeldakse erivanuseliste püsimetsade poole. Erametsa majandajatel oli üsna tugev surve metsaomanikele aastas kindel rahasumma või kindel kogus puid anda. Nagyhuta metsaülem seletas, et omanikud ise selles kohas ei ole püsimetsandusest huvitatud, vaid eelkõige puidutulust. Ühest süsteemist teisele ülemineku etapis ei ole võimalik nii palju puitu toota, kuid Natura toetused aitavad. Ilma nendeta tuleks majandajatel raiuda eeskätt kõige kvaliteetsema puiduga tüvesid. Toetused aga võimaldavad paremaid puid ja metsaökosüsteemi hoida, muutes samal ajal puistuid püsimetsanduse jaoks sobivamateks. Praegused metsad pole kahel põhjusel väga kvaliteetsed: esiteks on nad üheealised, mis pole sobiv püsimetsanduseks, teiseks on paljud puistud minevikus uuenenud kännuvõsudest, mistõttu on puidu kvaliteet madal. Üheks põhjuseks, miks aegjärkse raie süsteemi jätkamine on raskendatud, on ka see, et sellisteks ulatuslikeks raieteks on korraga vaja suurt hulka töölisi, viimaseid aga napib.

Kasvatatakse kvaliteetpuitu ja küttepuitu. Puidu hinnad on kõrgemad kui Eestis tavalistel puudel. Parimad tammepalgid maksavad 150-300 eur/tm, tamme küttepuu umbes 60 eur/tm. Ulukitarade peale kulub  15-30% sissetulekust.




Tuul puhus ümber aegjärkse raiega hõredaks raiutud tammiku (paremal, taga sanitaarraie lank), aga mitte selle kõrval kasvavat erivanuselist puistut (vasakul).

Häile tehti ka keskealisessse pöögipuistuisse, et need erivanuselisemaks muuta.



Péter Laczkó, kes on metsamajandaja ja ühtlasi -insener, tööpiirkond hõlmab metsi 400 ha ulatuses, mis kuuluvad sajale omanikule. Sotsialismiaja lõpus olid need metsad majanduslikult halvas olukorras, sest nad olid noored ja halvasti hooldatud. Metsahaldusfirma juht vahetus ühtelugu, saamata hakkama metsade majandamisega. Lõpuks jõuti ProSilva ühinguni, kes jagas juhiseid püsimetsana majandamiseks ja korraldas õppekäike. Püsimetsandusele üle minnes suudeti lõpuks tulud kuludest suuremaks tõsta, eelkõige tänu sellele, et püsimetsanduses pole vaja tegeleda istutamisega. Tollal, 2000-ndate alguses, oli Ungaris säärane majandamine tegelikult lausa ebaseaduslik. Metsafirma võttis siiski riski ja näitas oma tehtut kõrgetele ametnikele. Viimastele tundus nähtu veider, aga kuna puistu uuenes häilraietega ilusti ja ka puidutulu oli piisav, jäid ametnikud rahule ja lubasid püsimetsana majandamist laiendada. Péter ütles, et majandab metsi nii leebelt, nagu oleks need kaitsealal, kuigi tegelikult on väljaspool. Välja viivad nad 70% juurdekasvust, ülejäänu jääb kõdupuiduks. Ta hoiab  ja soosib häiludes lisaks tammele n.ö seguliike, nt kirss, pihlakas, haab, pajud, sest üldiselt on metsad vaesunud. Looduslikult esineks seal 16 puuliiki, aga valdavad pöögi- ja tammemetsad. Mitmekesisemat puistut soosib ta nii elurikkuse pärast kui ka seepärast, et mitmeliigiline puistu suudab tõhusamalt ressursse kasutada ning on vastupidavam häiringutele. Puitu veavad nad välja väga ettevaatlikult, et mulda hoida. Praegu toodavad nad küttepuitu, kuid sihiks on võetud kvaliteetpalkide kasvatamine. Tulevikupuud valitakse välja ning nende ümber raiutakse konkurente, kuid tüve varjama jäätakse ajepuid. Péter rõhutab, et püsimetsandust ei saa koolipingis õppida, tuleb käia põlismetsades, et näha struktuuri, mis on eesmärgiks, ning külastada kogenud metsamajandajaid. Hiljuti näitaski ta oma metsi ja tegevust Ungari metsandusüliõpilastele.


Küttepuidu väljavedu mulda säästva haaratskäruga.


Väljaveotee keskealises pöögi domineerimisega puistus, kus praegu toimub küttepuumajandus, kuid valitakse tulevikupuid ja määratakse konkurentide raiega nende jõudsat kasvu.

Viimane koht mida külastasime oli endine puisniit küla lähedal. Zempléni piirkonda püsimetsanduse juurutaja Tamás Frank pajatas, et külas elas (sala)kütte ja tänu sellele uuenes tamm edukalt ka tarastamata. Majandaja pööras suurt tähelepanu elustikupuude hoidmisele. Metsas viibides tekkis tõesti põlismetsa või hästi toimiva ökosüsteemi tunne. Samas võeti ka sealt iga-aastaselt puitu väja peamiselt selleks, et varustada küla küttega, kuid valiti välja ka tulevikupuid kunagi suure puidutulu teenimiseks. Omandi kasutamise vorm oli huvitav: keegi oli ostnud maa, kuid ise elas Budapestis ja rentis maa külaelanikele, kes tellisid majandamise haldusfirmalt (ühistutaoline).

Valguse poole pürgivad tammed. Noorepõlve kõverused ei pidanud vähendama kuigivõrd palgi väärtust.

Ungari oma Dauerwald

Metsamajandajad kõigis piirkondades viitasid sellele metsale kui näidetele Dauerwaldist ehk nö igavesest metsast, mis ökosüsteemina toimib katkematult metsana vaatamata sellele, et sealt puitu varutakse. Dauerwaldi mõiste on pea sada aastat vana ning pärineb Saksamaalt Bärenthoreni metsadest. Täpselt sama kaua on püsimetsandus tekitanud diskussiooni ja skeptitsismi. Juba tuntud metsateadlane Oskar Evald Daniel kirjutab oma 1926. aasta raamatus “Metsakasvatus” püsimetsa-käitusest järgmist “... Need oleksid üldjoontes püsimetsa-käituse põhijooned, mis paberil midagi paremat soovida ei jäta. Kas see käitus on tegelikult igal pool ja igasuguseil oludel läbiviidav, jääb lahtiseks, ja suur arv kahtlevaid hääli metsameeste peres näitab, et tal vaevalt lootust on tuleviku metsaideaaliks saada suuremail aladel”.

Püsimetsa ja lageraie vaheline debatt on seega vanem, kui meie.

Mis on aga Ungari kogemusest Eestisse kaasa võtta? Nähtud majandamispraktikat üks-ühele Eestisse kindlasti tuua ei saa, sest sealsed puuliigid ja kliima on sedavõrd erinevad. Kuid kindlasti tasub Eesti julgemalt katsetada ja proovida lageraiest erinevaid majandamis- ja uurimisvõtteid, Ungari on selles osas väga heaks eeskujuks. Ehk saab ka igivana, Eestis paljuski teoreetilise, debati natuke sisukamate argumentidega täita.


Lugu ilmus 2018. a detsembris toimetatud ku ka ajakirjas Eesti Mets.
Postituse autorid: Liis Kuresoo, ELF; Liina Remm, TÜ