4. september 2017
Adressaadid: Euroopa Liidu põllumajanduse ja kalanduse nõukogu
Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon
Euroopa
Komisjon
Konverents „ÜPP 2020. Jätkusuutliku põllumajanduse poole” toimus Eestis 1.-2. septembril. Allakirjutanud konverentsi esinejad ja osalejad pöörduvad käesolevaga Tallinnas 3.-5. septembril mitteametlikult kohtuva ELi põllumajanduse ja kalandusnõukogu ning teiste Euroopa Liidu asjaomaste institutsioonide poole.
Euroopa põllumajanduse tähtsust ei saa alahinnata - see toidab meid kõiki. Samas on võimatu mööda vaadata põllumajanduse keskkonnamõjust, alates pestitsiidide jääkidest keskkonnas ja toidus ning lõpetades ülemäärase nitraadiga joogivees ja veekogude kinnikasvamisega – sealhulgas olgu mainitud surnud piirkonnad merepõhjas ja kogu Läänemerd mõjutavad vetikaõitsengud. Samamoodi jätkates ei ole võimalik saavutada ühiskonnas ammu kokku lepitud keskkonnaeesmärke ega otsustavalt vähendada riske rahvatervisele. Kolmandaks ei tohi unustada põllumajanduse tähtsust Euroopa elurikkuse hoidmisel, eelkõige kõrge loodusväärtusega põllumajandust.
Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) kulutab ligi 40% ühisest eelarvest ja mõjutab oluliselt põllumajandustootmist ning selle jälge keskkonnas. ÜPP eelarve põhiosa moodustavad I samba otsetoetused, mille kohta märkis Euroopa Kontrollikoda, et neil puudub selgelt sõnastatud eesmärk. Otsetoetused erinevad hektari põhiselt arvestades piirkonniti ja liikmesriigiti kordades. Kusjuures, suuremate toetustega maades on põllumajanduse keskkonnanäitajad nagu lämmastikubilanss, ammoniaagi ja kasvuhoonegaaside emissioonid ning pestitsiidikasutus reeglina halvemad. Otsetoetuste „rohestamine” ei ole tänaseks selgeid tulemusi andnud. Samas on jätkuvalt alarahastatud ÜPP II sammas, millest rahastatakse maaelu arengut, sealhulgas põllumajanduse keskkonnameetmeid.
Seega vajab ÜPP põhjalikku muutust: keskkonnale kahjulike toetuste kaotamist ja avaliku raha maksmist üksnes avalikes huvides. Vajame poliitikat, mis oleks õiglane põllumajandustootjate ja teiste maaelanike suhtes, keskkonda säästev, tervislikku toidu tootmist soosiv ning rahvusvaheliselt vastutustundlik. ÜPP I sammas on senisel kujul ilmselt oma aja ära elanud. Tuleb loobuda toetusõiguste ja ajaloolisel referentsil põhinevate rahvuslike ümbrikute süsteemist. See tuleb asendada toetustega, mis säilitaks avalikke hüvesid pakkuva põllumajanduse ka seal, kus põllumajandustootmine on looduslike eripärade tõttu kallim. Vajame süsteemi, mis peataks põllumajanduse kontsentreerumise ja väldiks maade haaramist Euroopas. Multifunktsionaalse, taludel põhineva põllumajandusmudeli kaitseks tuleb kahaneva eelarve tingimustes sisse seada jõuliselt progressiivsed toetused esimestele hektaritele väiksemate tootjate kasuks ning senisest oluliselt madalamad toetuste maksimummäärad. Me vajame poliitikat, mis toetaks noortalunikke ja kutsuks esile põlvkondade vahetuse taludes. Tänane süsteem, kus põhiosa rahast kulub põllumajandustootjate ebavõrdsust süvendavatele, keskkonda kahjustavatele ja selgelt väljaütlemata eesmärgiga otsetoetustele, tuleb asendada süsteemiga, kus talunikele ja teistele tootjatele makstakse selgelt kirjeldatud avalike hüvede eest põhjendatud ning õiglast tasu.
Toetamist vääriva avaliku hüve ilmseks näiteks on põllumajandusega seotud elurikkus. Selle säilitamiseks on möödapääsmatu kõrge loodusväärtusega põllumajanduse arendamine, mis võimaldaks säilitada ja taastada pool-looduslikke kooslusi, traditsioonilisi mosaiikseid põllumajandusmaastikke ning paljude liikide elupaiku. See tähendab austust kohalike ekstensiivsete praktikate, eelkõige traditsioonilise loomakasvatuse vastu, olles samas avatud asjakohasele innovatsioonile. Seejuures tuleks arvestada Euroopa eri paikade kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaastike eripalgelisust. Seal, kus intensiivne põllumajandus on maastikuelemendid hävitanud, tuleb need taastada, luues nii elupaigad kahjurite looduslikele vaenlastele ja tolmeldajatele. Tänane ÜPP ei ole seda piisavalt väärtustanud ja muutuse vajalikkus on ilmne.
Põllumajanduse panus elurikkuse säilimisse ei piirdu kõrge loodusväärtusega põllumajandusega. Põllumajanduse geneetilised ressursid vajavad senisest põhjalikumat kaitset: Euroopa traditsioonilised taimesordid ja põllumajandusloomade tõud on rikkus, mis tagab meie tegeliku toidujulgeoleku. Põllumajanduspoliitika peab toetama geneetilise mitmekesisuse säilitamist ja säästvat kasutust.
Üheks säästva toidu tootmise viisiks on mahepõllumajandus. See arvestab ringmajanduse põhimõtteid ja säilitab tolmeldajate ning mullastiku elurikkust. Kuigi mahepõllunduse kasv Euroopas on teretulnud, ei toimu see piisavalt kiiresti. Üleminek mahepõllumajandusele ja teistele agro-ökoloogilistele süsteemidele peaks toimuma senisest märksa kiiremini. See aitaks säilitada põllumajandusele hädavajalikke tolmeldajaid ning vähendaks survet veekeskkonnale ja mullastikule. Tulevane ÜPP peab tagama Euroopa mahetootmise konkurentsivõime.
Üleminek tervislikule ja teadlikule toidutarbimisele on hädavalik.
Tõeline toidujulgeolek on saavutatav vaid vähendades sõltuvust välistest sisenditest nagu mineraalväetis, importsööt ja pestitsiidid. Kõik praktikad, mis võimaldavad liikuda sinnapoole, vajavad edendamist. Lisaks juba nimetatuile, tuleks enim toetada näiteks selliseid meetmeid nagu viljavahetus, täppisviljelus, toitainebilansi rakendamine, parem sõnnikukäitlus ja kattekultuurid.
Vaja on saavutada senisest parem kooskõla teiste poliitikate nagu keskkonnakaitse ja arengukoostöö eesmärkidega. See tähendab ka senisest tõhusamat ametkondadevahelist koostööd, muuhulgas keskkonnaasutuste rolli suurendamist ÜPP instrumentide kujundamisel ja rakendamisel.
ÜPP
peab muutuma, et põllumajandus saaks olla osa lahendusest 21.
sajandi väljakutsetele. Otsustagem mõeldes tulevikule.
Lugupidamisega
Aleksei Lotman (põllumajandus- ja keskkonnaekspert, Eestimaa Looduse Fond)
Ottilia Thoreson (programmi direktor, Maailma Looduse Fondi (WWF) Läänemere Ökoregiooni Programm)
Sönke Beckmann (ÜPP 2020 poliitika vanemekspert, Saksa Maahoole Ühing)
Jabier Ruiz (põllumajanduse ja säästva toidutootmise süsteemide vanemspetsialist, WWF)
Kaul Nurm (nõukogu liige, Eestimaa Talupidajate Keskliit)
Inés Jordana (põllumajanduse ja toidupoliitika vanespetsialist, SEO/ Birdlife)
Lennart Gladh (vanemnõustaja Läänemere küsimustes, Gladh et Plana)
Gwyn Jones (tegevjuht, Euroopa Looduskaitse ja Karjakasvatuse Foorum)
Mikhail Durkin (peasekretär, Puhta Läänemere Koalitsioon)
Henriette Christensen (ÜPP 2020 poliitika vanemnõunik, Euroopa
Pestitsiidivõrgustik)
Juhan Särgava (Saidafarm OÜ)
Gun Rudquist (Stockholmi Ülikooli Läänemere Keskus)
Anu Suno (WWF Läänemere Ökoregiooni Programm)
Tarmo Klettenberg (Hea Koostöö HLÜ)
Cees Witkamp (Birdlife, Holland)
Elen Peetsmann (SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus)
Jaan Kiider (Riido Ökotalu OÜ)
Anna Eriksson-Gladh (Gladh et Plana)
Elina Kolate (WWF Läti)
Angelika Lischka (Looduse- ja Elurikkuse Kaitse Ühing, Saksamaa)
Dietrich Schulz (HELCOM Agri Grupi liige)
Olga Senova (Läänemere Sõbrad)
Anna Sosnowska (WWF Poola)
Aili Saluveer (Eestimaa Looduse Fond)
Anna Kazina (Läänemere Sõbrad)
Staffan Lund (Rootsi talunik)
Andres Kalamees (Eesti Ornitoloogiaühing)
Kairi Roostalu (Eestimaa Looduse Fond)
Tapani Veistola (Soome Looduskaitse Liit)
Merit Mikk (Mahepõllumajanduse Koostöökogu)
Aldo Vaan (Eesti Lihaveisekasvatajate Selts)
Airi
Vetemaa (Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus)