Põllumajanduse hajukoormus on põllumajandusest lähtuv ja ilma kindla allikata taimetoitainete, lämmastiku ja fosfori, koormus keskkonnale. Põllumajanduslik hajukoormus on välja toodud kui üks kõige olulisematest teguritest, mis põhjustab veekogude (järvede, jõgede, merede) reostumist.
Hajukoormuse piiramiseks on mitmeid meetodeid, näiteks on võimalik luua tehislikke märgalasid, põlde lubjata, viia sõnnikut otse mulda, külvata talivilja jne. Eelmainitud meetodite rakendamise võimalus ja mõttekus sõltub piirkonnast, kus põlde majandatakse, ning selle keskkonnaprobleemidest. ELFi eksperdid on jõudnud järeldusele, et kõige paremad tulemused saavutatakse erinevate meetmete kombineerimisel.
Mudeli väljatöötamine
Mudeli väljatöötamise pilootalaks valiti Porijõe valgla. Porijõe valgla osutus valituks mitmel põhjusel: esiteks on Porijõge Tartu Ülikooli Geograafia osakonnas uuritud 1985. aastast ning seega oli olemas juba pikk andmerida, teiseks oli Porijõe valgla mitmekesine ning rohke põllumajandusmaastikuga, mis on suurepäraseks sisendiks erinevate meetmete analüüsimiseks.
ELF töötas aastail 2009-2012 projekti Aktiivmärgalad (Active Wetlands) raames välja mudeli, mis aitas astuda esimesi samme Porijõe valgla hajukoormuse piiramise planeerimisel: kirjeldada fosfori koormust ning planeerida tehismärgalasid. Sama projekti raames loodi ka raamat "Tehismärgalad: põllumees puhastab vett", milles on muuhulgas Võrtsjärve näitel esitatud visioon, kuidas põllumajandusliku hajukoormuse piiramise abil järve seisundit parandada. 
