Talguliste tööks oli ka sel korral - nagu aasta varemgi - küttepuude riita ladumine ning talutaguses metsas raiejääkide põletamine. Riidad said ilusad ümmargused ja kõigil osalistel selliste tegemise nipid käppa. Ilm oli kevadisele ajale vaatamata külm ja lumine, nii et liigutamine oli väga teretulnud ja andis sooja. Pauside ajal ette võetud metsaretkedel kippusid sõrmed ja varbad vägisi külmast kangeks minema, nii et töö klappis hästi ja liialt jämedaks jäänud halud said samuti peenemaks lõhutud.
Okste põletamisega on Anu Raua metsades nii, et üldiselt metsaalust väga ei koristata, et loodusest võimalikult vähe võtta ning rohkem sinna alles jätta. Kõduneval puidul on väga oluline roll varje- ja elupaikade pakkujana ning toidulauana mitmetele metsaliikidele, seega ei tasu loodussõbralikul metsamajandajal liialt hoolikas olla. Inimene on harjunud siiski meeldivaks pidama nö puhast metsaalust, kus jalad roigastesse ei takerdu, vaid mõnusasti pehmel samblal astuda saab. Kompromissina saidki oksad ära koristatud inimese peamiste liikumisradade äärest, mujal jäävad need metsa alla sealset elu rikastama.
Enne puude ladumist ja selle vahepeal näitas Jüri talgulistele, kust laotavad puud raiutud on ning selgitas, kus ta mida ja millise põhimõtte järgi raiub. Anu Raua metsadest ei püüa keegi majanduslikku tulu saada, vaid piirdutakse otseste vajaduste täitmisega - küttepuude varumisega tema talu ning juurdekuuluvate hoonete kütmiseks, samuti nipet-näpet ehitusmaterjaliks. Näiteks saavad kodumetsa üraskikuivadest kuusepalkidest lauad Anu Raua juubelinäituse tarvis. Ürask on siin-seal kuuskede kallal maiustanud, kuid ulatuslikku rüüstet ei ole erivanuselises segametsas tekkinud. Jüri ei raiu ka kõiki üraskist kahjustatud puid välja, vaid jätab osa loodusele metsakuivaks. Tema hoole all olevates metsades on alati ka sellised piirkonnad, kus inimene mitte midagi ei puutu, käib vaid looduse isearengut uudistamas.
ELFi metsaeksperdi Liis Kuresoo juhatusel said talgulised puudeladumise vahepeal tutvust teha ka vääriselupaigaga ning proovida leida selle tunnusliike. Vääriselupaigad (VEP) on vana metsa laigud, mida ei ole lagedaks raiutud ning kus mets on saanud omatahtsi kujuneda väga pika aja vältel. Sellises metsas leidub nii väga vanu kui päris noori puid, veel püsti seisvaid, kuid juba kuivanud tüvesid, samuti mahalangenud puutüvesid ja neist turritama jäänud kände-tüükaid. Just need mahalangenud tüved on need, millelt esmajärgus VEPi tunnusliike - seeni ja samblaid-samblikke otsida. Heimtalis leidsid usinad terava silmaga otsijad kolm VEPi tunnusliiki!
Liis rääkis laupäevaõhtuse rammestushetke ajal lähemalt ka püsimetsanduse mõistest ning kasutusest Eestis. Püsimetsandus iseenesest on vana, sajandeid viljeletud lähenemine, sellise mõiste kasutusse võtmine aga pigem kaasaegne nähtus. Omaaegsed talumetsad olid kõik püsimetsad, kuigi neid niimoodi ei nimetatud. Lageraiet lihtsalt ei jaksanud keegi siis teha ning see polnud ka majanduslikult mõttekas. Veel 20. sajandi alguse metsandusalases kirjanduses on tõdetud, et lageraiega majandamise idee on küll kena, kuid ei tasu ennast ära.
Nüüd on üldine arvamus vastupidine ja kaheldakse pigem selles, kas püsimetsandus end ära tasub. Mets pole aga enam mets, kui sellest on saanud puupõld, mille eluiga on aasta täpsusega paigas juba istutamise ajal, nagu lageraiepõhine metsamajandamine ette näeb ja optimeerib. Vääriselupaika ei teki sellises metsas kunagi, see ei saa iial võimalust täielikult välja kujuneda ning pakkuda sellist liigilist mitmekesisust, mis metsades tegelikult võimalik on. Me ei pruugi osata kõiki neid vana metsa liike märgata ega neist lugu pidada, ometi otsime inimestena just vägeva metsa ja suurte puude seltsi, sõidame kaugete maade taha, et sellise metsa hõngu nautida. Püsimetsandus pakub võimalust saada mõlemat, nii puidutulu kui täisväärtuslikke metsi säilitada. Vaja on lihtsalt osata õigeid nippe. Üks allikas, kust püsimetsanduse kohta lisaks talgutel käimisele lähemalt uurida saab, on püsimetsanduse teejuht.
