Märgalad
Sood on meie rahvale alati veidi mõistmatud ning müstilised olnud. Kes poleks kuulnud lugusid teekäijaid laukasse eksitavaist virvatuledest või mülkasse peidetud aaretest, samas on rabad oma läbipääsmatusega pakkunud kaitset segastel aegadel. Kaua alahinnatud ja isegi põlatud maastikud saavad meie kiiresti muutuvas maailmas üha väärtuslikemaks. Maa ja vesi saavad soos kokku, luues uue koosluse. Märgalad – kitsamalt sood - on maismaa ja veekeskkonna üleminekualad, mis on ühed kõige omapärasemad elukeskkonnad.
Põhjamaade nõukogu on hinnanud märgalasid kõige väärtuslikemaks maastikutüüpideks, kui arvestada ühiskonnale pakutavaid keskkonnateenuseid nagu süsinikuringe, kliima reguleerimine jne.
Eesti on ümbritsetud pea täienisti märgaladega ja maismaa täidetud soode ja nende jäänukite – turbaaladega (22,3% maismaast). Üle-eelmisel sajandil alanud ja eelmisel sajandil hoogustunud kuivenduse tõttu on
soode pindala vähenenud kordades, kattes maismaa pindalast ligikaudu 5,5%.
Sood kuuluvad Eesti loodusmälestiste hulka, "mis võivad püsida aastatuhandeid, kuid võivad ka looduskatastroofis mõne hetkega hävida. Muutumine on nende loomuses, kuid see toimub tavaliselt sellisel ajaskaalal, mida inimene kui lühiajaline olevus ei arvesta, ja seetõttu võib neid pidada „igavesteks“. Kuna loodusmälestised näisid inimestele igikestvana, siis ei osatud kaua aega mõista nende kaitse vajadust. Ometi võib inimene oma tehniliste vahenditega loodust tugevasti muuta /---/ ja nii kahandada loodusmälestiste väärtust või muuta selle hoopis olematuks“ (Masing 1997).
Kuidas Eestimaa Looduse Fond märgalasid kaitseb?
ELFi sihiks on aidata kaasa allesolevate soode säilimisele ja vajadusel kuivendusest rikutud osade taastamisele. Seda eelkõige olemasolevatel looduskaitsealadel, kus on juba kokku lepitud tegevused soode hoidmiseks. Samuti jälgib ELF erinevate strateegiate (näit maapõue strateegia) ja arendustegevuste (eelkõige kaevandused) mõju soodele ning koostab vajadusel ettepanekud keskkonnamõjude hindamise käigus. Lisaks osaletakse vastutustundliku turba kaevandamise sertifitseerimissüsteemi - Responsibly Produced Peat – väljatöötamises. Osaletud on Eestile kliimamuutustega kohanemise strateegia väljatöötamises, kus käsitletakse mõjusid turba kaevandamisele ja mahajäetud alade taastamisele.
1990. aastate keskel ja 2009.-2013. a viis ELF läbi soode ja turbaalade inventuuri, et saada ülevaade veel säilinud soode olukorrast ja koostada ettepanekud nendest aladest, mis väärivad kaitse alla võtmist või kaitse ümber korraldamist. Viimase kümne aasta jooksul on koostatud erinevatele soodele taastamiskavad (näit Kuresoo, Matkasoo, Soosaare). Nendele tegevustele toetudes koostati 2014. a taotlus Euroopa Komisjoni LIFE programmi, eesmärgiks aidata kaasa ligi 6000 ha soo taastumisele.
