Lendorav on pisiimetaja, kes elab sellistes metsades, kus leidub talle pesitsemiseks, varjumiseks ja toitumiseks piisavalt õõnsustega puid, peamiselt haabasid, mistõttu on tähtis roll lendorava elus täita just vanadel metsadel. Paraku on raiesurve vanadele haavikutele täna väga suur ning lendoravate pesitsusalasid on väga vähe alles jäänud.
Lendorava koduks võivad olla vääriselupaigad ehk sellised piirkonnad metsas, kus kasvab jämedaid või väga vanu puid, leidub surevaid ja kuivanud tüvesid ning puutüükaid, metsa all lamab palju jämedat kõdupuitu. Kahjuks on suur osa Eesti vääriselupaikadest kahjustatud ning nende kaitse ei ole täna tagatud.
Lendoravad vajab liikumiseks puid, seetõttu on oluline, et lendorava elupaikades oleksid ulatuslikud lageraied välistatud. Samuti peavad lendoravate elupaikade vahel olema liikumiskoridorid, et isased loomad saaksid külastada paikseid emasloomi ja saada ühiselt järglasi. Liikumiskoridore vajavad ka noorloomad endale vaba elupaiga leidmiseks, sealhulgas erinevatel põhjustel hukkunud loomadest vabaks jäänud sobivaid metsi taasasustada.
Eesti metsades elutseb üle 20 000 liigi elusorganisme, kusjuures ligi kolmandik neist on ohustatud. Kaitstes lendorava elupaiku, paraneb ka teiste haruldaste liikide olukord, kes lendoravaga samas metsas elavad.Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) Punase nimestiku kriteeriumite kohaselt kuulub lendorava Eesti asurkond kriitiliselt ohustatud liikide hulka.
2020. aasta seireandmete kohaselt on teada 76 asustatud lendorava elupaika.
Viimastel aastatel on lendoravate asustatud leiukohtade arv tõusnud. Seda on ühelt poolt mõjutanud inventuuride ja seiretööde mahu suurenemine, mille käigus on leitud uusi seni registreerimata leiukohti. Siiski pole aastate lõikes registreeritud uute leiukohtade arvu oluliselt muutunud.
Vaatamata sellele, et üle 10 aasta on lendoravate asustatud leiukohtade arv taas täitmas keskkonnastrateegilist miinimum eesmärgi piiri, ei tähenda see, et lendorava asurkond on meil nüüd heas seisus. Eesti lendorava levila on killustunud vähemalt kuueks-seitsmeks isoleeritud osaasurkonnaks, mille vahel loomad ei ole võimelised ainuüksi pika vahemaa tõttu suhtlema.
ELF seisab selle eest, et haruldane lendorav meie metsadest lõplikult ei kaoks. Selle tarvis on ELFi kogutud annetuste abiga uuritud lendoravaid ning hoitud muret nende elupaikade, põlislaante hävitamise pärast ühiskonnas päevakajalisena.
Kasutame annetusi lendorava inventuuride tegemiseks. Lendorava inventuurid (ehk nende elupaikade seire) aitab teada saada, kuidas käib lendorava käsi juba teadaolevates elukohtades ning leida võimalikke seni teadmata elupaiku. See on väga oluline, kuna aitab säästa võimalikke leiukohti raietest. Samuti viisime koostöös SA Lutreolaga ja Tallinna Loomaaiaga 2017. a läbi lendoravate geneetilise uuringu, et saada vajalikku infot Eesti, Soome ja Venemaa lendoravate geneetilise erinevuse kohta ja hinnata, kas Karjalst pärit isendeid oleks võimalik kasutada Eesti lendoravapopulatsiooni tugevdamiseks. Antud projektiga oli kavas analüüsida muude lendorava tööde raames 2015. ja 2016. aasta kevadel võimalikult paljudest erinevatest leiukohtadest kogutud proove, et siis saada juba täpsem ülevaade Eesti lendoravapopulatsiooni suurusest ja killustatusest. Tutvu uuringuga siin! 2017.-2018. aastal toimusid ELFi eestvedamisel Ida-Virumaal lendorava infopäevad maaomanikele. Samuti valmis maaomanikele lendorava elupaiga metsades majandamise üldpõhimõtted, mis on heaks üldiseks kokkuvõtteks, mida lendorava metsades tähele panna. Nii lendorava infopäevi kui uuringut toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus. 2018. aastal algas Eesti-Soome ühisprojekt „Co-operation for improving the conservation of the Flying squirrel in Europe”, mis keskendub lendorava olemasolevate elupaikade säilitamisele ja elupaigavõrgustiku taastamisele. ELF hoiab projekti tegevustel silma peal. Loe ka hiliskevadisest käigust metsa, kus maaomanik oli soovinud puidu saamiseks raiet teha, kuid oravapiirangute tõttu oli loa andmisest keeldutud. |
|
