Projektialad

Projekti tegevused toimuvad neljal alal.

Ülgase


Praegusel Ülgase looduskaitsealal (Natura 2000 ala kood: EE0010116) asuvates nn Ülgase koobastes on teada nahkhiirte talvitamine alates 1960-ndatest aastatest. Ülgase on üks kahest nahkhiirte talvituspiirkonnast Eestis, kus talvitavate nahkhiirte arv on ületanud 1000 isendi piiri. Tegemist on endise fosforiidikaevanduse käikudega, mis rajati aastatel 1921-1938. Kokku on Ülgasel maa-aluste käikude pikkuseks üle 4 km. Aastal 2004 plaaniti kaevanduskäikude osalist avamist turistidele, toimus käikude täpsem kaardistamine ja püsivuse hindamine. Selle uuringu järgi on käigud stabiilsed: ei täheldatud olulisi varinguid, mis oleksid toimunud peale kaevandamise lõppemist. Ülgase koobastes on talvitavate nahkhiirte liigilist koosseisu ja arvukust jälgitud alates 1978. a. Kindlaks tehtud on kuus talvitavat liiki: tiigilendlane, tõmmulendlane, veelendlane, pruun-suurkõrv, põhja-nahkhiir ja Nattereri lendlane. Võimalik on ka üksikute habelendlaste talvitamine Ülgasel, kuid seda liiki on võimatu tõestada ilma kätte võtmata. Et talvitajaid vähem häirida, on enamasti piirdutud loendustega, mille käigus loomi ei puudutata. 1994. a. oli talvitavate nahkhiirte üldarv Ülgasel 1067 (sh 124 tiigilendlast). Kahjuks on Ülgasel talvitavate nahkhiirte arv langenud. 2005. a. loendati seal 286 nahkhiirt (sh 80 tiigilendlast), 2010. a. 214 nahkhiirt (sh 44 tiigilendlast) ja 2016. a.  216 nahkhiirt (sh 57 tiigilendlast). Inimmõju on Ülgasel suurenenud märgatavalt viimase 10-20 aasta jooksul. Koobastes on tehtud lõket, lõhutud nahkhiirte kaitseks paigaldatud trelle, lastud isegi rakette. Tõenäoliselt on talvitavate nahkhiirte arvu vähenemise põhjuseks just otsene häirimine ja vandalism.

Vääna-Posti

Vääna-Postil asub kaks enne I maailmasõda lubjakivikihtidesse rajatud tunnelit, kus talvitavad nahkhiired. Üks tunnelitest on ligi 200 m, teine umbes 600 m pikkune. Pikemasse tunnelisse on inimestel raske pääseda, mistõttu häiritakse seal nahkhiiri ilmselt kõige harvemini teiste Eesti suurte talvituspaikadega võrreldes. Vääna-Postil talvitab igal aastal 500-600 nahkhiirt viiest liigist: tiigilendlane, veelendlane, tõmmulendlane, pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Tiigilendlasi loendati 2015. a. siin 108 isendit, samas kui varasematel aegadel on talvitajaid olnud ka üle 160. Vaatlused on näidanud, et Vääna-Posti on nahkhiirtele tähtis ka parvlemis- ja toitumispaigana.

Vääna (Humala)

Humala külas asuvad enne I maailmasõda rajatud tunnelid ja varjendid, mis on praegusel ajal tähtsaks nahkhiirte talvituspaigaks. Ka siit on teada viie talvitava nahkhiireliigi esinemine: tiigilendlane, veelendlane, tõmmulendlane, pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Talvitavate nahkhiirte üldarv oli siin 1967. a. 32, kuid 2014. a. ainult 14. Viimastel aastatel on siit leitud palju hukkunud nahkhiiri. Nahkhiirte hukkumise peamiseks põhjuseks on ilmselt pikka aega suletud olnud sissepääsuavade avamine aastal 2013, mille tõttu võib toimuda talvel tuule ja pakase koosmõjul tunnelite kiire läbikülmumine. Tunnelid asuvad Vääna loodusalal (Natura 2000 kood: EE0010125).

Piusa

Piusa koopad asuvad Kagu-Eestis ning kujutavad endast mahajäetud liivakaevandust. Kaevandamine toimus 1922. aastast kuni 1970-ndate aastate alguseni. Selle tulemusena moodustus viis eraldi kaeveõõnte süsteemi, nn koobast, mille käikude pikkus ulatub Eesti Looduse Infosüsteemi andmetel üle 20 km. Koobastes on head tingimused nahkhiirtele talvitamiseks. Alates 1949. a. on Piusa koobastes uuritud nahkhiiri. Teada on seitsme nahkhiireliigi esinemine: tiigilendlane, veelendlane, tõmmulendlane, habelendlane, Nattereri lendlane, pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Teadlased on saanud jälgida Piusas uue talvituspaiga koloniseerimise käiku. Väikestes koobastes, kus kaevandamine lõpetati enne möödunud sajandi 40. aastaid, hakkas veelendlase arvukus tõusma juba 70-ndatel ja 80-ndate aastate alguses. Suurimas koopas, kus kaevandustööd lõppesid alles 70-ndate alguses, algas veelendlase ja põhja-nahkhiire märgatav arvukuse tõus alates 1984/1985 talvest. Samuti toimus seal aeglane tõmmu- ja tiigilendlase arvukuse kasv. Talvitavate nahkhiirte arvukus ületas 4500 isendi piiri aastal 2001, millele järgnes aga tõenäoliselt sagenevatest inimkülastustest põhjustatud arvukuse langus. Peale Piusa külastuskeskuse avamist 2010. a. ja teatud kontrolli saavutamist inimeste koobastes liikumise määra üle, on nahkhiirte arvukuses märgata tõusu.