Projektialad

Projekti tegevused toimuvad neljal alal.

Ülgase

Praegusel Ülgase looduskaitsealal (Natura 2000 ala kood: EE0010116) asuvates nn Ülgase koobastes on teada nahkhiirte talvitamine alates 1960ndatest aastatest. Ülgase on üks kahest nahkhiirte talvituspiirkonnast Eestis, kus talvitavate nahkhiirte arv on ületanud 1000 isendi piiri. Tegemist on endise fosforiidikaevanduse käikudega, mis rajati aastatel 1921-1938. Kokku on Ülgasel maa-aluste käikude pikkuseks üle 4 km. Aastal 2004 plaaniti kaevanduskäikude osalist avamist turistidele, toimus käikude täpsem kaardistamine ja püsivuse hindamine. Selle uuringu järgi on käigud stabiilsed: ei täheldatud olulisi varinguid, mis oleksid toimunud peale kaevandamise lõppu. Ülgase koobastes on talvitavate nahkhiirte liigilist koosseisu ja arvukust jälgitud alates 1978. a. Kindlaks on tehtud kuus talvitavat liiki: tiigilendlane, tõmmulendlane, veelendlane, pruun-suurkõrv, põhja-nahkhiir ja Nattereri lendlane. Ülgasel on võimalik ka üksikute habelendlaste talvitamine, kuid see pole tõestatud, kuna liiki on võimatu kindlalt määrata ilma kätte võtmata. Et talvitajaid vähem häirida, on enamasti piirdutud loendustega, mille käigus loomi ei puudutata. 1994. a. loendadtud talvitavate nahkhiirte üldarv Ülgasel oli 1067 (sh 124 tiigilendlast). Kahjuks on Ülgasel talvitavate nahkhiirte arv langenud. 2005. a. loendati seal 286 nahkhiirt (sh 80 tiigilendlast), 2010. a. 214 nahkhiirt (sh 44 tiigilendlast) ja 2016. a. 216 nahkhiirt (sh 57 tiigilendlast). Inimmõju on Ülgasel suurenenud märgatavalt viimase 10-20 aasta jooksul. Ala on juba 1980ndate lõpust nahkhiirte talvituspaigana kaitse all. Olgugi, et Ülgase looduskaitsealal on maa-alusesse koobastikku sisenemine juba aastast 2006 seadusega keelatud (v.a erijuhud), on siiski koobastes tehtud nii lõket, lõhutud nahkhiirte kaitseks paigaldatud trelle kui ka lastud isegi ilutulestiku rakette. Tõenäoliselt on talvitavate nahkhiirte arvu vähenemise põhjuseks just otsene häirimine ja vandalism.

Vääna-Posti

Vääna-Postil asub kaks enne I maailmasõda lubjakivikihtidesse rajatud, aga juba mitukümmend aastat mahajäetud nn Peeter Suure merekindluse tunnelit, kus talvitavad nahkhiired. Üks tunnelitest on ligi 200 m, teine umbes 600 m pikkune. Pikemasse tunnelisse on inimestel raske pääseda, mistõttu häiritakse seal nahkhiiri ilmselt kõige harvemini teiste Eesti suurte talvituspaikadega võrreldes. Vääna-Postil talvitab igal aastal 500-600 nahkhiirt viiest liigist: tiigilendlane, veelendlane, tõmmulendlane, pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Tiigilendlasi loendati 2015. a. siin 108 looma, samas kui varasematel talvedel on seda liiki olnud ka üle 160. Vaatlused on näidanud, et Vääna-Posti on nahkhiirtele tähtis ka parvlemis- ja toitumispaigana. Siinsete nahkhiirte talvituspaikade kaitseks on juba 2006. aastal loodud looduskaitsealune püsielupaik ja maa-aluste tunnelite külastamine on siin 1. septembrist kuni 30. aprillini keelatud (kuigi ka 1980ndate lõpus astuti juba samme kaitsetegevuste suunal).

Vääna (Humala)

Humala külas asuvad enne I maailmasõda lubakivisse rajatud, aga juba mitukümmend aastat mahajäetud nn Peeter Suure merekindluse tunnelid ja varjendid, mis on praegusel ajal tähtsaks nahkhiirte talvituspaigaks. Ka siit on teada viie talvitava nahkhiireliigi esinemine: tiigilendlane, veelendlane, tõmmulendlane, pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Talvitavate nahkhiirte üldarv oli siin 1967. a. loenduse järgi 32, kuid 2014. a. ainult 14 looma. Viimastel aastatel on siit leitud palju hukkunud nahkhiiri. Nahkhiirte hukkumise peamiseks põhjuseks on ilmselt pikka aega suletuna seisnud sissepääsuavade avamine 2013. aastal, mille tõttu võib toimuda talvel tuule ja pakase koosmõjul tunnelite kiire läbikülmumine. Tunnelid asuvad Vääna loodusalal (Natura 2000 kood: EE0010125).

Piusa

Piusa koopad asuvad Kagu-Eestis ning kujutavad endast mahajäetud liivakaevandust. Kaevandamine toimus 1922. aastast kuni 1970ndate aastate alguseni, mille tulemusena moodustus viis eraldi kaeveõõnte süsteemi, nn koobast, mille käikude pikkus ulatub Eesti Looduse Infosüsteemi andmetel üle 20 km. Koobastes on head tingimused nahkhiirtele talvitamiseks. Piusa koobastes on nahkhiiri uuritud alates 1948. aastast. 1948. a. tegid Harry Ling, Ants Remm, Linda Poots siin kindlaks 4 liiki nahkhiiri. Praeguseks on Teada on seitsme nahkhiireliigi esinemine: tiigilendlane, veelendlane, tõmmulendlane, habelendlane, Nattereri lendlane, pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Teadlased on saanud jälgida Piusas uue talvituspaiga koloniseerimise käiku. Väikestes koobastes, kus kaevandamine lõpetati enne möödunud sajandi 40. aastaid, hakkas veelendlase arvukus tõusma juba 70ndatel ja 80ndate aastate alguses. Suurimas koopas, kus kaevandustööd lõppesid alles 70ndate alguses, algas veelendlase ja põhja-nahkhiire märgatav arvukuse tõus alates 1984/1985 talvest. Samuti toimus seal aeglane tõmmu- ja tiigilendlase arvukuse tõus. Talvitavate nahkhiirte arvukus ületas 4500 isendi piiri aastal 2001, millele järgnes aga tõenäoliselt sagenevatest inimkülastustest põhjustatud arvukuse langus. Peale Piusa külastuskeskuse avamist 2010. a. ja teatud kontrolli saavutamist inimeste koobastes liikumise määra üle, on nahkhiirte arvukuses märgata uut tõusu. Piusa koopad on alates 2009. aastast Piusa-Võmmorski looduskaitseala koosseisus (1980ndate algusaastatel võeti juba osa alast kaitse alla) ja neisse on ilma loata sisenemine aastaringselt keelatud, välja arvatud külastajatele avatud nn külastuskoopas.
©2017-2018 Eestimaa Looduse Fond, projekt "Tiigilendlase (Myotis dasycneme) elupaikade parandamine Eestis" (Improving the Pond Bat (Myotis dasycneme) habitats in Estonia). Kõik õigused kaitstud. Projekti rahastab Euroopa Liidu LIFE'i programm, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja projekti partnerid. See koduleht ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.