Metsa looduskaitse üks valupunkte – vääriselupaikade kaitse korraldamatus
Metsa vääriselupaik (VEP) on metsaosa, mille tunnused viitavad haruldaste liikide võimalikule elupaigale - leidub tunnusliike või põlismetsa struktuurielemente, erilisi keskkonnatingimusi. Ühtlasi on metsa vääriselupaikade näol tegu majandatavate metsade loodusliku mitmekesisuse kaitseks mõeldud meetmega, mis algatati 1997. aastal. Esimene (ja paraku ainus) suurem VEP-inventuur lõppes aastal 2002 ja edasine registreerimine pidi toimuma metsakorraldustööde käigus, sest üles suudeti leida hinnanguliselt ligi pooled väärtuslikud kohad. Paraku uute alade lisandumine peaaegu lakkas ja loodusest hakkasid kaduma senisedki.
VEP kaitsmisele ja registreerimisele
andis sisulise tõuke nende kaitsmise kohustuslikuks muutmine
rahvusvahelise vastutustundliku metsanduse sertifikaadi (FSC)
saamise-hoidmise ühe tingimusena. FSC kontrollitud puidu nõuded
näevad ette, et puit ei tohi pärineda kõrge kaitseväärtusega
metsast. Hiljuti aga muudeti Eestis eramaadel asuvate VEP-de
registrisse kandmine vabatahtlikuks ning uute VEP-de lisandumine
riigimaale oli väga aeglane, mida põhjendati vastavat litsentsi
omavate spetsialistide suure töökoormusega. Samas on järjekindlalt
keeldutud koolitamast VEP-spetsialistideks inimesi väljaspoolt RMK
süsteemi. Ettepanekuid uute VEP-de lisamiseks sai küll teha ja uued
väärtuslikud alad kanti pärast ülekontrollimist registrisse, kuid
tempokalt kogunes ka „kogemata“ maharaiutud registris olnud
VEP-e, maakasutuse muutuse tõttu raadatud VEP-e ning teateid ilmsete
põlismetsatunnustega metsade raiest.
3. jaanuari Eesti Ekspress kirjutab:
„Metsakaitsjad jooksevad harvesteridega võidu“, see tähendab et
RMK ise ei ole ikka veel suutnud organiseerida oma – meie kõigi
ehk Eesti riigi kodanike – metsaväärtuste inventuuri ja kaitset,
välisrahastuse toel viivad seda lähema paari aasta jooksul läbi
mõned vastava kvalifikatsiooniga loodusetundjad. See ei vabasta
muidugi RMK-d kohustusest ka ise vastava kvaliteediga metsi raiest
säästa.
Mõni sõna ka vääriselupaikadest eramaadel. Väljaspool kaitsealasid olevate vääriselupaikade säilitamiseks on metsaomanikul võimalik sõlmida kindlaksmääratud tähtajaga riiklikult tasustatud leping, sel ajal ei tohi ta selles metsas mingit puitu raiuda. Kui VEP-ga alustasime, rääkisime palju igaühe vabatahtlikust looduskaitsest. Liigun ise seoses välitöödega väga palju metsades ja mul on rõõm näha, et paljudel maal elavatel metsaomanikel on see eriline VEP ehk eneselegi teadmata veel olemas. Metsale ja loodusele on eriti olulised need paigad, kuhu inimene tihti ei satu, kus on niiske või kivine, puitu pole võetud aastakümneid ja puud on saanud surra ja sündida omasoodu. Säärastes paikades säilivad meie põlisliigid, kelle seas võib olla niisuguseid, kellel polegi veel teaduslikku või eestikeelset nime või kelle rolli nn kahjurite ja metsahaiguste talitsejana mõistame alles edaspidi.
Postituse autor: Anneli Palo, maastikuökoloog, PhD (osalenud VEP Eesti kontseptsiooni väljatöötamisel ja Eesti FSC töögruppides), Tartu Ülikooli teadur, Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige
Vaata ka:
Miks on tarvis hoida meie vääriselupaiku, põlis- ning loodusmetsi?